Eesti Puuetega Naiste ühing
Küsitlus
Kas oled tundnud väärkohtlemist?





Tulemused »

Reklaam
Annetamine

Vaatlejana COFACE-Disability töögrupi kohtumisel.

EPNÜ vaatlejana COFACE-Disability töögrupi kohtumisel

Kairi Rohtmets

COFACE [loe: c o f a s ’ s i : ] ehk Euroopa Pereorganisatsioonide Konföderatsioon (http://coface-eu.org/) on organisatsioon, mis soovib edendada perepoliitikat, põlvkondade vahelist üksmeelt ja laste huve Euroopa Liidus. EPNÜ on viimatistel aastatel perioodiliselt saanud COFACE’lt teavet nende tegevuse kohta. Hiljuti saime neilt kutse osaleda Disability (Puue) töögrupi kohtumisel vaatlejaliikmena.

EPNÜ juhatus otsustas osaleda sel kohtumisel ning saata end esindama Kairi Rohtmetsa. Kohtumine leidis aset 26. oktoobril 2011 Prantsusmaal, Pariisis. Kairi osales kohtumisel koos isikliku abistajaga.

Lend Prantsusmaale toimus 25. oktoobri hommikul. Lennuga seotud asju aitas organiseerida EPNÜ liige Janika. Sõit toimus vahepeatusega Rootsi lennujaamas.

Prantsusmaale jõudes olime teadmatuses, kuidas kesklinna jõuda. Korraldajad olid meile soovitatud taksot, aga lootsime, et on ka odavamaid viise liikumiseks. Lennujaam asub umbes 20 km kaugusel kesklinnast. Lennujaama töötajad ütlesid, et ainus võimalus ratastooliga lennujaamast linna jõuda, on kasutada taksot, kuna ühistransport pole ligipääsetav. Hiljem nägime, et seal on ühistranspordiga üsna hea liikuda – näiteks on võimalik enne bussi sisenemist nupule vajutusega aktiveerida põrandaplaat, mis tuleb kaldteena välja. Seda me aga siis veel ei teadnud ning seega suundusime linna taksoga.

Hotellituba valmistas erilist headmeelt sellega, et seal oli ligipääsetav duširuum. Duširuumi puhul tähendab ligipääsetavus näiteks seda, et duši alla oleks lihtne suunduda ning sealt väljuda, et end pestes oleks võimalus istuda, et seal poleks liiga libe, et rätikut oleks võimalik käeulatusse panna, et pesemisvahendid oleksid kättesaadaval jms.

Peale enda hotellis sisseseadmist ning enese korrastamist läksime kohvikusse lõunatama ning seejärel otsisime üles koha, kuhu meid õhtusele kohtumisele oodati. Meil oli mõni tund aega ja nii otsustasime külastada läheduses paiknevat kirikut – Sacre Coeur. See oli kaunis kirik, mis paiknes kõrgustes. Pikk-pikk trepp viis üles ja mõtlesime juba, et kahju, et lähemale ei saa. Siis aga juhatasid Pariisi poisikesed meid pisut kõrvale, kust läks lift üles. Suur heameel oli jõuda kiriku juurde. Ja milline vaade sealt avanes. Terve suur linn oli me silme ees. Meil oli hea meel, et olime saanud sõbralt soovituse selle kiriku juurde minna.

Seejärel suundusime liftiga taas alla, läksime tagasi hotelli ja seadsime end COFACE’ liikmetega kohtumisele minemiseks valmis. Saime COFACE’ inimestega kokku hotelli lähedal asuvas restoranis. Rõõm oli kohtuda inimestega, kes meid sõbralikult enda sekka võtsid.

EPNÜ on ka kord varem osalenud ühel COFACE’ seminaril Bulgaarias, 2009. aastal. Tol korral esindas meid seal Mare Abner. Nüüd tundus meile, justkui oleksime seal juba tuttavad. Nii hästi võeti meid vastu. Toredal õhtusöögil saime tuttavaks mõndade inimestega, kellega parajasti kõrvuti istuma sattusime. Rõõm oli silmast silma kohtuda Celinega, kellega olime suhelnud seoses Mare tollase Bulgaaria reisiga. Nüüdseks ei tööta Celine enam COFACE’s, vaid ühes selle liikmesorganisatsioonis, vaimupuudega inimeste vanemate ühingus (UNAPEI). Lisaks toredatele uutele kohtumistele rõõmustas meid imeline õhtusöök. Tagasi hotelli minnes olime väsinud, ent õnnelikud.

Hommikul sõime hotellis rikkalikku hommikusööki ja siis läksime läheduses paiknevasse UNAPEI' majja. Maja sees oli hea kaldtee, mis aitas esimestest treppidest üles ning edasi viis meid lift, millega pääsesime ülemisele korrusele. Olime jõudnud ühtede esimestena ning rõõm oli näha, kuidas meile eelmisel päeval tuttavaks saanud puudealase töögrupi liikmed ja COFACE’ esindajad saabusid. Lisandus veel neidki, kes eelmise õhtu kohtumisel polnud osalenud. Palusime korraldajalt, et võimalusel saaksid osalejad end mõne sõnaga tutvustada, et meiegi paremini mõistaksime, kes on kes.

Enne algust jagati kõigile osalejatele kõrvaklapid, millega sai kuulata inglise- või prantsusekeelset tõlget hetkel kõneldavast. Need olid kaks töökeelt.

Mingil hetkel tekkis võimalus saada ka kohtumise kirjalikke materjale mõlemas keeles. Me kahjuks ei märganud seda hetke, mil need dokumendid sinna pandi ja seega me jäime neist ilma – inglisekeelsed dokumendid olid otsa saanud. Samas tegime koostööd Slovakkiast tulnud mehega, kellelt laenasime tema pabereid ning mu isiklik abistaja läks ja palus UNAPEI sekretäril ka meile neist koopia teha.

Kohtumise algul ütles igaüks enda ja esindatava organisatsiooni nime. Meid oli umbes 30 – prantslasi, slovakke, belglasi, küproslasi, hispaanlasi, itaallasi.

Mõne sõnaga räägiti eelmisest, märtsikuisest kohtumisest, kus olid teemadeks 2010. aasta peaassamblee, 2010. aasta tegevusaruanne ja haldusnõukogu osaline uuenemine.

Seejärel tuli arutusele vananevate perehooldajate teema. Tutvustati septembris sekretariaadis koostatud ettepanekuid Euroopa Liidule ja liikmesriikidele. Seejuures oli ära toodud Maailma Terviseorganisatsiooni Raampoliitika „aktiivse vananemise“ definitsioon, millega mõistetakse nii üksikisiku kui elanikkonna võimalust realiseerida oma potentsiaali, osaleda elus endale sobival viisil ning tagada neile piisav kaitse, turvalisus ja hooldus, kui nad seda vajavad.

Teame ju Eestiski, et elanikkond vananeb ning see esitab uusi väljakutseid ning samuti võimalusi. Kas aga pikenenud elueaga kaasneb ka tervislik eluiga?

Antud dokumendiga soovitakse pöörata tähelepanu perehooldajatele kui elanikegrupile, kes võivad saada aktiivse vananemise võimalustest vähem osa kui üldine elanikkond. Sageli ei ole puudega või raskete haigustega pereliikmete hooldajatel muud võimalust, kui ise hooldada oma pereliikmeid, sest puudub kodulähedane teenuste võrgustik. Nad on suure riski all, et see raske töö kahjustab nende enda elukvaliteeti ajal, mil nad ise vananevad ja seetõttu on nad terviseprobleemide suhtes haavatavamad kui teised vanemaealised inimesed.

Oluline murekoht on perehooldajate õigus pensionile. Sageli kestab pereliikme hooldamine aastakümneid ning see võib tähendada suuremat ohtu kaotada töökoht või üldse võimetust hoolduskohuse tõttu tööl käia, mis toob kaasa kõrgendatud vaesusriski. Anti ka teavet, et ligi kaks kolmandikku hooldajatest on üle 50 aastased naised.

COFACE’ seisukohtades tuntakse muret ka hooldatavate pereliikmete pärast selles tähenduses, et mis saab neist siis, kui nende hooldav pereliige siit elust lahkub. Paljudel hooldajatel ei ole piisavalt teavet olemasolevates võrgustikest, kes saaksid nende pereliiget aidata ajal, mil neid endid enam ei ole. Samuti tuntakse muret ka selle üle, et perekonna koosseis muutub ajas – vanemate võimalik lahutus või mõne teise pereliikme raske haigestumine, mis lisavad hooldavale pereliikmele veelgi suuremat töökoormust.

Seega, ühtlasi kirjeldati nii probleemi olemust kui ka anti soovitusi nii EL liikmesriikidele kui Euroopa Liidule. COFACE’ seisukohad väljendavad seda, et perehooldajad peaksid saama osa nii sotsiaalkindlustusest kui tööõigustest, näiteks õigus puhkusele. Samuti peaks neil olema õigus saada vajalikke toetusi, asendust, teavet, tervise järelevalvet, meditsiinilist abi jms. COFACE peab oluliseks perehooldaja staatuse loomist. Tähtis on aidata kaasa perehooldajate jätkuvale tööhõivele, töö- ja pereelu ühitamisele ning tööle tagasipöördumisele, eriti naiste puhul.

EPNÜ seisab naiste eest. Seni on meie peamine sihteesmärk olnud puuetega naiste huvide eest seismine, ent me ei tohiks unustada ka nende naiste huvisid, kes hooldavad puuetega naisi või on nende isiklikud abistajad ja aitavad neil oma elu elada.

COFACE’ leiab, et standardne vanaduspensioniiga ei peaks olema ainumõeldav. Arvesse tuleks võtta selle sihtgrupi erinevust, sõltuvalt hoolduse tüübist, mida nad on osutanud ja selle kestusest. Puhkeaja võimaluste puudumine võib panna neid varem pensionile minema.

Euroopa Liidule antud soovitustes, teeb COFACE’ ettepaneku kaasata 2012 Aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse Euroopa aastasse perehooldajate teema, süvalaiendada perehooldajate õigusi kõigis Euroopa algatustes, mis on seotud puuetega inimestega, vananemise, tervise ja mitme põlvkonna ühtsusega.

Liikmesriikidele annab COFACE soovitusi luua ligipääsetavaid, taskukohaseid ja hea kvaliteediga teenuseid, et need oleksid kättesaadavad ja vastaksid vajadustele; keskenduda ennetusele näiteks läbi puhkeaja ning töö ja elu tasakaalu meetmete; kehtestada tööhõivepoliitikaid, mis aitaks perehooldajatel hoolduse kõrval oma töökohti säilitada; rakendada paindlikke ja uuenduslikke meetodeid perehooldajate elutsüklisse sobiva pensioniea rakendamiseks; edendada tugiteenuste pakkujate ning perehooldajate vahelisi teabekanaleid.

Lõunapausi ajal tutvusime COFACE’ presidendi, William Layga, kes tutvustas meile COFACE’i liikmelisusega seotud maksude süsteemi jms. COFACE’ga liitumine on laiem teema ja seda tuleb eraldi arutada ning pidada nõu erinevate naiste ning perehuvidega tegelevate organisatsioonidega Eestis.

Edasine arutelu toimus COFACE’ infolevikuga seotud teemadel – kuidas tutvustada konföderatsiooni, kuidas jagada laialdasemalt infot, kuidas muuta COFACE’ positsiooni kuuldavamaks. Need küsimused on õhus nii COFACE’l kui ka meil.

Järgmiseks põnevaks teemaks olid COFACE’ seisukohad ÜRO Puuetega Inimeste Õiguste Konventsiooni kohta lähtudes peredimensioonidest. Loodame, et peatselt saab see dokument avalikuks ning kättesaadavaks COFACE’ kodulehel. Seni aga leian, et peaksime ka ise uuesti lugema nii konventsiooni kui ka Puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreegleid. Kas lähiaastatel on tehtud uurimusi, kuidas on ühiskond muutunud nendest standardreeglitest lähtuvalt?

Üheks kohtumise teemaks oli ka inimõiguste organisatsioonide ühine seisukoht 5 intellekti puudega prantsuse naise sunniviisilise steriliseerimise suhtes. Organisatsioonide ühine seisukoht on, et tuleb võtta kasutusele meetmeid, et ennetada sellist vägivalda, taolisi juhtumeid uurida ning süüdlased vastutusele võtta. Nende seisukoht on, et sunniviisilise steriliseerimisega rikutakse vabadust olla väljaspool piinamist ja väärkohtlemist, austamaks pereelu privaatsust, pere loomist ja vähemalt seda, et olla vaba diskrimineerimisest soo ja puude põhjal. Nad peavad seda tõsiseks vägivallaks mitmete inimõiguste vastu ning leiavad, et riigid peaksid kasutama rangeid meetmeid selleks, et kaitsta isikuid selliste kahjulike praktikate elluviimise eest.

Tähelepanu tuleks pöörata nende lõpuseisukohale – „Sellise vägivalla karistamatus pikendab puuetega naiste diskrimineerimist, saates teate, et nad ei oma sama õiguslikku kaitset, mis teised“.

Lähemat infot selle juhtumi kohta leiab internetist, kasutades otsingus märksõnu „Gauer and others v. France“.

Tunnen suurt tänulikkust, et COFACE kaasas vaatlejana oma töögrupi kohtumisele ka meie organisatsiooni ning kattis peale kuludokumentide esitamist meie reisiga seotud kulud. Lisaks põnevale infovahetusele, oli rõõm meiepoolne ka selles, et meid võeti omade sekka. Loodame väga, et saame ka edaspidi COFACE’ga koostööd teha. Seejuures on eelduseks kindlasti inglise või prantsuse keele oskus, puuetega inimeste jaoks ühtlasi aga ka isikliku abistaja olemasolu. Loodan, et kohalikud omavalitsused mõistavad veelgi enam isikliku abistaja tähtsust puuetega inimeste iseseisvama elu elamisel ning olen väga tänulik nii oma kohalikule omavalitsusele kui isiklikule abistajale, et ta minuga kaasa tuli ning minu jaoks kogu aeg olemas oli.

Lahkumise eel ütlesime oma uuetele tuttavatele nägemiseni ja saime neilt häid konkreetseid nõuandeid, kuidas kõige paremini lennujaama jõuda. Ütlesime neile tuhat tänu ning et meil oleks rõõm nendega taas kohtuda.

Palju mõtteid ja häid tundeid jäi hinge, kui sealt tagasi hotelli hakkasime minema. Mul oli suur hea meel, et mu abistajale jäi täpselt meelde, kuidas me ennist kohtumispaika läksime, nii et saime ilusasti pärast tagasi hotelli minna. Käisime pisut veel linnas ringi ning siis läksime hotelli puhkama. Kohtumised andsid palju erksust ja jõudu juurde, ent õhtuti olime väga väsinud.

Järgmisel hommikul organiseerisime oma äramineku. Jõudsime juba varakult lennujaama ja meid üllatas see, et see lennujaam oli hoopis teistsuguse korraldusega kui meie Eesti lennujaam või Rootsi oma, kus läbisõidul olime viibinud. Vaatamata mõningatele raskustele  alustasime õnnelikena tagasilendu koju. Seekord oli õnn, et saime kasutada otselendu – jõudsime kolme tunniga Tallinna.

On veel mõndagi, mida tahaksin reisimuljetena jagada, ent ehk siis mõnel teisel korral, kui kokku saame. Igatahes julgustan omalt poolt meie liikmeid julgema sellistes ettevõtmistes osalema. See annab palju nii organisatsioonile kui inimesele endale. Samuti soovitan, et te julgemalt pöörduksite EPNÜ poole, kui te vajate taolisel juhul abi korraldava organisatsiooniga võõrkeelsel suhtlemisel, reisikorraldusküsimustes või isikliku abistaja leidmisel.

 

DeepCMS