Eesti Puuetega Naiste ühing
Küsitlus
Kas oled tundnud väärkohtlemist?





Tulemused »

Reklaam
Annetamine

Christian Veske: Kas mees saab olla feminist?

15.08.2015
Sellest ajast, kui andsin nõusoleku osaleda Arvamusfestivali sooala arutelul meeste ja feminismi teemal, olen vaevelnud eksistentsiaalses kriisis. See kriis kuulub küsimuste sarja „elu mõtte põhiküsimused", nagu ka „kes ma olen", „miks teen asju, mida ma teen" jne. Olen taaskord pidanud juurdlema: „Kas ma saan end määratleda feministina?"

Olen peaaegu terve oma tööelu keskendunud võrdõiguslikele, sealhulgas soolise ebavõrdsuse teemadele. Seeläbi on mul feminismi ja feministidega olnud väga lähedased kokkupuuted. Pikka aega olen ka end ise feministiks pidanud, võrdsustades feminismi võrdõiguslusega. Vaid viimase kahe aasta jooksul olen hakanud endalt küsima, kas selline enesemääratlus on ikka õige.

Feminismi dilemmad

Dilemmasid on palju. Feminism tähendab eri inimeste jaoks erinevaid asju ning feministlikud poliitikad, teooriad ja liikumised ei pruugi alati omavahel kattuda. Üheks suureks probleemiks on feminismi suhe meeste reaalsusega.

Selgitan veidi lähemalt. Kasutasin kunagi ühes feministlikus grupis lauset: „Jah, ma olen feminist, kuid minu jaoks on oluline ka meestega seonduv ning mõista meestega seotud positsioone ning reaalsusi ühiskonnas." Näitena tõin välja oma uurimisteema, mehed seksuaalvägivalla ohvritena. Vaevalt olin ma kommentaari postitanud, kui mulle hakati vastu väitma: kas mees saab olla feminist? Kas öelda, et "ma olen feminist, aga...", pole tegelikult sama, kui öelda "ma pole rassist, aga..."? Seega, kas see pole mitte esimene märk tõsiseltvõetavuse kadumisest?

Kanadas resideeruv Iiri uuringute professor Concordia ülikoolis Emer O'Toole kirjutas The Guardiani kolumnis,miks pole feminismil vaja minutaolisi liitlasi. Ta toob näiteks kolm lugu, kus end feministideks pidavad mehed lisavad samas, et ka mehed kannatavad soolise ebavõrdsuse ja ebarealistlike ootuste all, näitekst ootused keha suhtes. Ta tõdeb lõpuks, et ei taha endale selliseid liitlasi - meesküsimused on küll olulised, ent need kahvatuvad naiste diskrimineerimise kõrval.

Pean kohe sõnama, et ei nõustu täielikult temaga. Arvan, et liitlasi on vaja nii feministide kui laiemalt võrdõiguslaste ridadest. Niisamuti nagu on võrdõiguslastel vaja feministide toetust.

Aga mis on feminism?

Naastes aga peaküsimuse juurde - kuidas defineerida feminismi - on mõistlik vaadata ka ametlikke definitsioone. Eesti õigekeelsussõnaraamat võrdsustab feminismi naisliikumisega, st naiste võitlusega oma õiguste eest. Oxfordi sõnaraamat mõtestab feminismi kui sugudevahelisel võrdsusel põhinevat naiste õiguste huvikaitset. On tähelepanuväärne, et Oxfordi mõisteseletus jätab suuremad võimalused ka meeste osaluseks. Eestikeelne vaste seevastu piiritleb feminismi vaid naiste endi võitlusena.

Ja kas tegu on võitlusega millegi poolt või millegi vastu? Feministide ja feministlike liikumiste motivatsioonid ja argumentatsioonid on erinevad. Vast kõige tuntumad on feministlikud seksisõjad, mis said alguse seitsmekümnendate aastate lõpus ja jätkusid kaheksakümnendatel Ameerikas ning kus pole tänaseni konsensust saavutatud. Osad feministid olid pornograafia vastu, teised aga nimetasid end pro-sex-feministideks. Viimased käsitlesid seksi kui naiste õigust iseenda kehade üle, kritiseerides pornograafiavastaseid kui parempoolseid konservatiive.

Kui liikuda seksisõdadest ja seksuaalsusest eemale, võiks keskenduda ka feminismi võitlustandrile, mis on läänemaailmas kandunud reaalsest elust internetti ning mida tuntakse internetifeminismi nime all. Nimelt lahvatas möödunud aasta jaanuaris Ameerika Ühendriikides feministlik skandaal, mida hakati kutsuma feministlikuks Twitteri sõjaks. Probleemi keskmeks oli raport „#Femfuture: online revolution", kus kutsuti rahaliselt toetama feministlikke online-kirjutajaid. Pärast raporti avaldamist said koostajad kaasfeministidelt enneolematult palju negatiivset tagasisidet, mis ei erinenud sageli trollimisest. Kurdeti näiteks, et tegu oli elitistliku kokkusaamisega ning väideti, et raport ei võta arvesse erineva nahavärviga ega ka nende naiste reaalsusi, kel puudub ligipääs internetile. Online-feminism, nii nagu sotsiaalmeedia üldiselt, on võimaldanud lihtsamat pinnapealset suhtlust. See omakorda annab võimaluse ideid prügikasti visata, inimest põhjalikumalt kuulamatagi.

Profeminism!

Teisalt pakub internetifeminism ka meestele lihtsamat võimalust osaleda, oma arvamust väljendada ja toetust näidata. Olla meesfeminist on osacool-olemisest - seda vähemalt Brooklynis, Stockholmis, Londonis ja veel mõnes kohas. Varem või hiljem jõuab see rohkem ka Eesti meeste (ja naiste) teadvusesse. Selleks, et olla naiste ja ka teiste meeste silmis tõsiseltvõetav, ei saa olla foobiatest tulvil šovinist. Siin peitub ka paradoks - feminismi võib kasutada omakasupüüdlikel eesmärkidel, sõna muutub kõlksuks, kaotades sügavama tähenduse. Feminismi hakkab kasutama popkultuur, see muutub coolimaks ja sellega on lihtsam suhestuda. Samas kaotab feminism mõnes mõttes oma sisu. Nii näiteks kritiseeris bell hooks Beyonce'i väidet, et ta on kaasaegne feminist, kui too poseeris napis rõivastuses ja haavatavas olekus Time'i esikaanel.

Et oma eksistentsiaalset kriisi lahendada, olen hakanud end kutsuma profeministiks - see tähendab, et olen osade feministlike liikumiste toetaja ning minu jaoks on oluline pöörata tähelepanu naiste õigustele ning nende realiseerimisvõimalustele. Olen huvitatud feministlikust kunstist, kirjandusest, filmikunstist, kuid jään sealjuures passiivse vastuvõtja rolli, töödeldes saadud informatsiooni ning hiljem seda jagades. See enesetunnetuslik protsess on teistsugune, näiteks võrreldes kunstiteostega, mis puudutavad meesküsimusi. Nende teostega suudan suhestuda otseselt - need justkui räägiksid minuga või osaga minust.

Eestis peame aga veel senini tegelema põhimõistete sisustamisega. Sellest tulenevalt on mu eksistentsiaalsel kriisil külg, mis koputab mu südametunnistusele. See ütleb, et taolisi heietusi oma kriisidest võin pidada vaid keskkonnas, kus mõistetakse võrdõiguslikkuse ning naiste ja vähemuste õiguste problemaatikat. Olukorras, kus on aga vajalik näidata feministidega solidaarsust, ei kõhkle ma ütlemast: jah, ma olen feminist.

Artikkel väljendab autori isiklikke vaateid. Autori loal avaldatud tekst ilmus esmalt Feministeeriumi koduleheküljel. Pikemalt 14. augustil kell 17.30 Arvamusfestivali sooalal toimuval arutelul “Mees – kas feministi liitlane või takistus?”

 Allikas: Eesti Päevaleht 13. august 2015  http://epl.delfi.ee/news/arvamus

 

 

Loe veel uudiseid...
DeepCMS