Eesti Puuetega Naiste ühing
Küsitlus
Kas oled tundnud väärkohtlemist?





Tulemused »

Reklaam
Annetamine

Iris Pettai: õigussüsteemi suhtumine koduvägivalla ohvritesse ei ole 10 aastaga muutunud.

17.03.2015
Avatud Ühiskonna Instituudi juhataja Iris Pettai leiab, et juristide ning politseiuurijate suhtumine perevägivalda pole 10 aastaga Eestis kuigipalju muutunud ning ohvri süüdistamine on jätkuvalt väga levinud. Ka ei usu Pettai õiguskaitseorganites pakutud pehmetesse lahendustesse, toimida võiks tema hinnangul siiski lähenemiskeelu kasutamine.

Tartu ülikooli ja Avatud Ühiskonna Instituudi mullu koostöös valminud küsitlus näitas, et juristide, sh kohtunike, advokaatide, prokuröride ja politseiuurijate hinnangul on naine perevägivallas peaaegu võrdväärselt mehe/vägivallatsejaga süüdi.

Sama tüüpküsimuste plokk esitati ekspertgruppidele ka 2004. aastal. "Me tegime 10 aastat tagasi uuringu sama metoodikaga ja ega need hoiakud, kes on selles süüdi – ohver on süüdi, need ei ole eriti muutunud," nentis Pettai ja lisas: "Ka elanikkond arvab nii, ka teised naised ise suhtuvad niimoodi." Juristide küsitluses osales muuseas 143 naist ning 57 meest.

Pettai arvates peituvad levinud hoiakute taga puudulikud teadmised sellest, mida tegelikult tähendab perevägivald. "Väga paljud inimesed ikkagi ei puutu sellega ise kokku, nad ei saa aru, mis seal toimub, kui see perevägivald on ja miks naine seda kõike talub ja miks ta ära ei lähe," rääkis sotsioloog.

"Väga juurdunud on mõtteviis, et ohver saaks seda ära hoida, kui ta teistmoodi käituks, mis on tegelikult vale," tõdes Pettai.

Perevägivallaga tegelemiseks on tema hinnangul vaja tunda koduvägivalla seaduspärasusi. "Peab teadma teoreetilist tagapõhja ja aru saama, miks see tekib ja miks ta nii varjatud on. Ohver ei ole selles süüdi," kõneles Pettai.

Üle Euroopa seisneb probleem selles, et ohvrid ei otsi abi, politsei poole pöördub heal juhul iga kümnes. Pettai sõnul naised kardavad, et neid toimunus süüdistatakse. Samamoodi on suureks takistuseks see, et ohvrid võtavad kriminaalmenetluse käigus oma süüdistuse tagasi.

"Prokurörid ja uurijad, ka kohtunikud, nad võivad suhteliselt skeptiliselt suhtuda selle ohvri avaldustesse ja tõenditesse. Ohvrit nagu ei usaldata," ütles ta.

Pettai selgitusel on ka õigusspetsialistidel teinekord raske mõista, miks naine on end lasknud aastaid füüsiliselt halvasti kohelda, näiteks on kodus viis aastat peksa saanud, kuid siis ühel hetkel esitanud avalduse ja oma mehe peale kaevanud. Tekib küsimus, miks ta ei ole seda varem teinud ning miks ta on seda talunud.

"Ohvrikäitumist on väga raske mõista," toonitas Pettai.

Kõige tõhusam oleks sotsioloogi arvates see, kui sotsiaaltöötajaid ja psühholooge, kes tunnevad perevägivalla seaduspärasusi, kaasataks kohtukaasuste kõrvale. Paljudes riikides on häid tulemusi andnud spetsiaalsed riigiprokuratuuri osakonnad, ka politseimenetlejate osakonnad ja spetsiaalkohtud, kes on perevägivalla või seksuaalvägivalla juhtumitele spetsialiseerunud.

"Nad on eriväljaõppega, nad oskavad mõelda selles kontekstis. Nad saavad aru, miks ohver nii ebakindel on ja miks ta võtab need süüdistused tagasi ja miks ta elab selle vägivaldse mehega koos ja kõige sellega lepib," selgitas sotsioloog. Tema hinnangul peaks ka Eesti selles suunas liikuma.

Pettai nentis, et välisriikide kogemus on näidanud, et nn korrektsiooniprogrammid perevägivalla puhul palju ei aita, ometi peaksid need võimalused tema arvates kindlasti olemas olema.

Kui näiteks Rootsis tõendab kohus raske perevägivalla juhtumi, siis määratakse vägivallatsejale keskmiselt kuuekuuline reaalne vanglakaristus, kuid kindlasti saadetakse ta ka mingisse korrektsiooniprogrammi.

Enamik riike praktiseeribki Pettai sõnul erinevaid nn korrektsiooniprogramme, millest üks on viharavi. Välisriikide kogemus näitab, et viharavi annab harva tulemusi. "Aga vähemalt tuleks pakkuda võimalust inimesele oma käitumist muuta. See võimalus peab kindlasti olema," toonitas Pettai.

"See ei asenda kindlasti ohvrikaitset," märkis Pettai. Lisaks on pärast paarinädalast või -kuist viharavi seanssi tema arvates vara oodata inimese käitumise muutumist.

Sagedane meede on ka pereteraapia ja nõustamine, et panna paari oma käitumise üle järele mõtlema ja lepitada neid, et vägivald enam ei korduks. "Ka see on selline idealistlik lähenemine. See võib mõjuda, aga suure tõenäosusega ta ei anna neid tulemusi," möönis Pettai.

Üks levinud meetod on nn lepitusmenetlus, kus prokurör määrab, et näiteks pooleks aastaks vägivallatseja võtab teatud kohustused, et ta ei rakenda vägivalda, ei tarbi alkoholi. Paljud riigid on lepitusmenetlusest loobunud ja isegi mitmetes Ameerika osariikides ja Hispaanias on see keelatud, ka Soome ei rakenda enam seda meetodit. Venemaal on lepitusmenetlus jällegi üks põhilisi meetmeid.

Sotsioloogi arvates võib lepitusmenetlust pidada riskantseks. "Me jällegi ei tea, mis pärast seda poolt aastat saab. Sa lepitad nad ära, aga kui see vägivald on juba nii kaugesse staadiumi läinud, siis pool aastat võib-olla ta ohjeldab ennast, aga see võib asetada selle naise elu ja tervise suurde riski ja lapsed ka," põhjendas Pettai.

Oluliselt efektiivsemaks meetodiks peetakse raske perevägivalla juhtumi puhul lähenemiskeelu määramist. "Ja vägivallatseja koheselt arreteerida ja sündmuspaigalt ära viia," rõhutas Pettai.

"Me liigume selles suunas, ma arvan," lausus sotsioloog. Tema hinnangul tuleks Eestis parandada seadusandlust (Eestis puudub perevägivallaseadus) ja koolitada välja õiguskaitsespetsialistid. 2. detsembril 2014 kirjutas justiitsminister alla Istanbuli naistevastase vägivalla konventsioonile, mis on Pettai hinnangul juba suur samm edasi rahvusvaheliste normide suunas.

Kogu maailmas otsitakse lähisuhtevägivallale lahendusi. Pettai arvates peab riik siiski perevägivalla juhtumitesse sekkuma ja toimetama vägivallatseja minema, et ta ei kahjustaks naist ja lapsi. Õiguskaitseorganites esineb tema sõnul aga arvamust, et vägivallatseja karistamisel pole mingit mõtet ning parem oleks ta saata korrektsiooniprogrammidesse, nt viharavisse ning naised omakorda teraapiagruppidesse.

Naised "provotseerivad" näägutamise, alkoholi tarbimise ja riietusega

Norra riigi rahastatud projekti "Ühtse süsteemi ülesehitamine lähisuhte vägivalla tõkestamiseks Eestis" käigus küsitleti eelmisel aastal Eestis nelja erinevat lähisuhtevallaga tegelevat osapoolt: juriste, sotsiaaltöötajaid, politseinikke ning meditsiinitöötajaid.

Kõigi nelja sihtrühma suhtumist iseloomustab levinud ohvri süüdistamine (nn victim blaming). Pettai nentis, et selles osas erinevate valdkondade ekspertide hoiakutes suurt vahet ei ole.

Viimati analüüsitud küsitlus juristide hulgas näitas, et õigusekspertide hinnangul on naine perevägivallas peaaegu võrdväärselt mehe/vägivallatsejaga süüdi.

77 protsenti prokuröridest leidis, et põhjus on naistes, kes "provotseerivad meest vägivallale pideva näägutamisega", sama arvas 60 protsenti kohtunikest ning kolm neljandikku politseiuurijatest. Ligilähedaselt populaarne oli ka põhjendus, et naised "joovad endid purju, lähevad kaasa võõraste meestega". Mõnevõrra vähem toetati väidet, et põhjus on naistes, kes provotseerivad meest oma väljakutsuva käitumise ja riietusega (siiski 42 protsenti politseiuurijatest).

Meestes, "kes püüavad kõike kontrollida, et oma tahet maksma panna", nägid siiski ka süüd tervelt 97 protsenti politseiuurijatest, kaks protsenti vähem prokuröre ning 88 protsenti kohtunikke.

Sotsioloog Iris Pettai selgitas, et paraku ongi ühiskonnas väga levinud arvamused, et kui naine näiteks läheb ise kaasa võõraste meestega, siis ta ei mõelnud selle peale, mis võib juhtuda või kui ta ka joob ennast purju ja riietub liiga väljakutsuvalt. Samamoodi on levinud hoiak, et mees peksis naise läbi seetõttu, et naine temaga näägutas.

Juristid ja politseitöötajad ei alahinda siiski naistevastast vägivalda, vaid peavad seda tõsiseks probleemiks. Füüsiline vägivald on probleem rohkem kui 90 protsendi juristide ja politseiuurijate hinnangul. Vaimne vägivald on probleem 86 protsendi juristide ja politseiuurijate hinnangul. Seksuaalne vägivald on probleem veidi rohkem kui poolte juristide ja politseiuurijate hinnangul, ülejäänud ei oska seisukohta võtta või ei pea seda probleemiks.

Sealjuures tajusid juristid ja politseiuurijad, et ohvril on vähe võimalusi vägivallast väljuda.

Õigusspetsialistide seas leidis kõige enam toetust ohvrite aitamisel ja kaitsmiselt vägivallatsejatele lähenemiskeelu või viharavi sundnõustamise korras kehtestamine – neid variante toetasid ligikaudu pooled küsitletutest. Turvakodude rajamine ja sotsiaalmajade ehitamine said abinõudena märksa vähem toetust. Kõige vähem usutakse esmase lahendusena lepitamisse perenõustaja/hingehoidja juures.

Valdav osa vastajatest leidis, et riik ei suuda perevägivalda ennetada ja raskeid juhtumeid ära hoida, ka heidetakse riigile ette, et puudub kontroll vägivallatsejate ja vägivaldsetes peredes toimuva üle. Kõige enam on juristid rahul ohvrite kohtlemisega õigusorganites, ka ollakse rahul ohvrite lastele turvalisuse tagamisega.

Määravaks põhjuseks, miks perevägivalla juhtumitest ei jõua mitte kõik kohtuni ja süüdimõistva otsuseni, peavad juristid ohvri loobumist oma esialgsetest ütlustest.

Kuritegevuse statistikast selgub, et 2014. aastal registreeriti Eestis 2721 lähisuhtevägivalla juhtumit. Kolm neljandikku juhtumitest toimub praeguste või endiste abikaasade või elukaaslaste vahel.

Sel teemal arutlevad täna ka telesaate "Vabariigi kodanud" külalised. Stuudios on Tallinna naiste kriisikodu psühholoog Ülle Kalvik, sotsioloog ja Avatud Ühiskonna Instituudi juhataja Iris Pettai, Meeste kriisikeskuse juhataja ja nõustaja Renee Nahkur ning politsei- ja piirivalveameti politseileitnant Reimo Raivet.

Liis Velsker

http://uudised.err.ee/v/eesti/ 17.03.2015

 
 
Loe veel uudiseid...
DeepCMS