Eesti Puuetega Naiste ühing
Küsitlus
Kas oled tundnud väärkohtlemist?





Tulemused »

Reklaam
Annetamine

Urve Tinnuri Marest

Romantikuhing ja „pühad koletised“

Tekst: Urve Tinnuri / Fotod: Aivar Kullamaa

Raske liikumispuudega Mare Abner (66) on pikalt olnud ühiskonna hoida ja kasvatada. Seepärast väärtustab ta üle kõige tolerantsust ning peab oma missiooniks aidata saatusekaaslastel täisverelisse ellu sulanduda.

    „Minu puue on pärit väga varasest lapsepõlvest,“ kompab Mare minevikku. „Pärast sõda olid tiisikuse ja lastehalvatustõve puhangud sagedased, põdesin luu- ja liigeste tuberkuloosi ja arstide arvates ei jätnud lastehalvatuski mind puudutamata. Haigestumist soodustasid kindlasti ka olud, sest meie pere ei elanud jõukalt. Tõbi valis minu, jättes mu kaksikõe puutumata.“ Pikki aastaid tuli Marel veeta kipsvoodis lamades, õppida niiviisi lugema ja kirjutama ning näha enda ümber haigete eakaaslaste kannatusi. „Kogu mu lapsepõlv oli seotud inimestega, kes mind haiglates ja sanatooriumides hooldasid.  Haridusegi omandasin sanatoorsetes koolides – Narva-Jõesuus, Tallinn-Nõmmel ja Tartus.“

   Jõgevamaal Võtikveres sündinud  tüdruk  oli väga väike, kui siitilmast lahkus tema isa, viieaastaselt kaotas ta ka ema. Haigus võttis Marelt sellegi võimaluse, et kasvada isaema talus Peipsi kaldal. Sinna sai ta vahel vaid suviti, kipslahas lahutamatu seltsilisena kaasas.. Nagu oleks kõigest veel vähe, kujunesid liikumispuudele lisaks aja jooksul välja ka nägemishäired. „Õppisin ju lamavas asendis ja valgustus oli tollal niisugune nagu ta oli,“ selgitab Mare. „Samuti oli mu lugemiskirg nii suur, et süvenesin raamatutesse teki all taskulambi valgel.“ Noist kaugeist aastaist võttis Mare hea ja ilusa kõrval kaasa ka rohkesti negatiivseid mälestusi. „Ma ei taha neid olukordi eriti meenutada, sest need olid inimeste tekitatud ja võib-olla tekitati need kogemata, mitte sihilikult. Need näitavad tollase tervishoiusüsteemi kitsaskohti.“ Siiski räägib Mare põgusalt sellest, kuidas nii poisid kui ka tüdrukud ühtmoodi kiilaspäiseks aeti, et põetajad ei peaks nende juuste eest hoolt kandma, või kui alandavad olid ühisvannitamised. Kõneleb sellestki, et harvad polnud needki korrad, mil lapsi, kes reeglite vastu eksisid, nõgestega löödi või muul moel ülekohtuselt karistati.

Ennast maksma pannes

    „Oma esimesed ja väga vaevalised sammud tegin karkude abil, olin siis algkoolitüdruk, arvata üheksane. See oli aeg, mil mu erinevus tervetest inimestest ei pääsenud esile, sest olime seal raviasutustes kõik ühesugused. Raskused algasid siis, kui sanatoorse kooli uks mu selja taga sulgus. Olles ühiskonnas, paistis silma, kui palju oli häirivaid momente. Keegi ei pruukinud midagi öelda, aga toimus vaikiv eemaldumine.“ Üksildase ja kaitsetuna tundmatu elu lävel, parem jalg vasakust 20 cm lühem ja hing ülikergesti haavatav, otsustas Mare ennast olelusvõitluses maksma panna. Ta astus Tartu Ülikooli ja hakkas õppima raamatukogundust. Kui kursus toodi üle pealinna, tuli taas uute raskustega rinda pista.

    „Tallinn mõjus mulle väga negatiivselt,“ meenutab Mare. „Kõige vaevalisem oli hakkama saada ühissõidukis. Ma ei jõudnud kunagi bussi ega trammi korralikult siseneda, enne kui uksed kinni sahisesid. Kõigega pidi harjuma: kiirusega, rahvarohkusega, inimeste kõõrdpilkudega.“

Millega aga Mare harjuda ei kavatsenud, oli kodutus. Südi neiu võttis nõuks endale katus pea kohale võidelda. Ta sõnastas abipalve ja saatis selle tervishoiuministeeriumile. Kui sealt saabus vastus, et Marele leitakse koht invaliidide kodus, ei vajanud piiga pikalt järelemõtlemisaega. „Otsustasin, et sinna ma ei lähe! Tahtsin tõelist kodu ja peret, et olla niisugune nagu kõik teised. Läkitasin kirja partei keskkomiteele.“ Seltsimees Käbin oli see, kes isiklikult Mare probleemiga tegeles. Neiule eraldati Mustamäel ühetoaline korter. See oli uus ja õnnelik algus, imeline kogumus pärast pettumust, mida tekitasid kaks aia taha läinud jalapikendusoperatsiooni. „Pääsesin surnud ringist välja. Üksikule invaliidile oli see paras julgustükk!“

Avardunud maailm ja missioon

     Praegu, pärast 40 aasta pikkust tööd Eesti Meditsiiniraamatukogus peab Mare pensionipõlve ja elab oma kesklinna korteris üksi. Vahepealsed ajad on mahutanud endasse ühe ametliku ja ühe vabaabielu, Mare on kasvatanud üles tütre ja poja ning saanud kuuekordseks vanaemaks. Tema laste isad on mõlemad juba maamullas. Tegutsemist 1998. aastal asutatud Eesti Puuetega Naiste Ühingus ei nimeta Mare tööks, vaid missiooniks. „Olen naine, olen puudega, olen elanud läbi olukordi, mille kohta tean, et midagi sarnast tuleb läbi elada ka teistel, sel põhjusel saigi ühing loodud. See aeg on mulle palju õpetanud, olen vabanenud silmaklappidest. Kui maailm näis algul kitsas, siis nüüd on see avar, olen sõlminud uusi tutvusi, kogenud koostööd teiste organisatsioonidega.“

Seminaride, koolituste ja eestkostmiste kõrval peab Mare kõige tänuväärsemaks seda, et Eestiski on nüüd naiste varjupaigad. „Olime esimesed, kes Rootsis varjupaikadega tutvumas käisid, ja tõime sealt idee meilegi.“ Ühingus tehakse sageli juttu ka „pühadest koletistest“. Nende all peavad naised silmas abivahendeid, ilma milleta nad hakkama ei saa ja mida puudega inimene peab igal pool kaasas kandma. „Minu pühad koletised on ortopeedilised jalatsid, mis muudavad mu palju mehelikumaks, kui ma seda olla sooviksin,“ naerab Mare. Romantilise hingelaadiga naine, keda võluvad mõisad, luule, satsidega seelikud ja väärikad daamikübarad, on sunnitud kandma pikki pükse, et varjata abivahendeid, mis tema sõnade kohaselt vajaksid disainimist, ilusamaks muutmist. Ehk isegi niisuguseks, et nendega poleks piinlik suursugusel moel aeglast valssi keerutada.

Vanaema 3D-kinos

    Nii nagu tantsimine ja autojuhtimine, on Marest mööda läinud ka reisimine, mida ta pole julgenud üksinda ette võtta. Tänu tütrele on Mare suurest unistusest pisutki täide läinud. „Suvel õnnestus mul käia koos tütar Janikaga Lõuna-Prantsusmaal. See oli uskumatu reis! Kogu pere oli kaasas – väimees, tütre kolm last, ka tema meheema. Sõitsime rendiautoga ringi, minu ratastool pakiruumis. Sain seigelda Monaco vürstiriigis.  Olen väga õnnelik ja oma laste üle uhke!“ laieneb Mare kiitus ka poeg Ahtole, kes on Gustav Adolfi gümnaasiumis muusikaõpetaja ning esinenud trummarina koos Hedvig Hansoni, Dave Bentoni ja teiste tuntud tegijatega. Nii nagu Mare ei saanud omal ajal koos lastega joosta või suusatada, nii pole tal  ka võimalik olla vanaema, kes ronib koos lapselastega õunapuu otsa. Füüsiliselt ei tule ta toime põngerjate karjatamisega, see-eest istub nendega kinos, 3D-prillid nina peal ja seiklusjanu pisikeste filminautijatega ühel lainel. „Kui saan iga lapselapse sünnipäeval osaleda, on see väärt kogemus, mis rikastab aastat ja hinge!“

Pelgan vanadust

    Mare tusameelsemates päevades ja unetutes öödes elab üksainus kummitus ja see on kartus tuleviku ees. „Pelgan pisut vanadust. Olen liiga suure osa elust veetnud kinnistes asutustes, seepärast ei tahaks ma lõpetada hooldekodus. Samuti ei taha ma olla lastele koormaks, neil on õigus oma elule ja ülekohtune oleks neid kohustustega üle külvata.“ Mare on seisukohal, et kogu hooldussüsteem peaks liikuma koduhoolduse suunas. Kõige turvalisem on ju elada tuttavas liikumisruumis, armsaks saanud asjad ümberringi. Õigeim lahendus oleks „troika“: inimese enda, tema laste ja riigi osa. Nii tuleks puudega inimene koduhooldust vajades rahaliselt ots otsaga kokku.

    Et võimalikult kaua iseseisvalt hakkama saada, teeb Mare endaga pidevalt tööd. „Olen palju lugenud enesehoiualast kirjandust, et osata end kaitsta, säästa ja aidata. Kaks korda aastas käin taastusravil kas Haapsalus, kodulähedases polikliinikus või Adeli Eesti Rehabilitatsioonikeskuses.“ Mare on kindel, et kui ta jääks toanurka norutama, oleks ennast hiljem raske või ilmselt võimatugi uuesti liikuma saada. „Mida rohkem aastaid koguneb, seda vähem on minus jõudu. Seda jõudu pean oskama võimalikult pikalt elus hoida.“ Kasutades invatakso teenuseid, üritab Mare sageli kodust välja pääseda ja jätkata ka puuetega naiste ühingu eestvedajana, kuni ehk tulevikus leidub keegi, kes on valmis võtma vastutust ja saama Mare mantlipärijaks. „Mind pole kiidetud, aga on palju toetatud, seepärast püüan olla eelkõige ärakuulaja, mitte kurtja. Ja pakkuda puuetega naistele oma positiivse hoiaku abil tuge. Vahel näen unes, et korraldan ürituse, ent saalist vaatavad vastu tühjad tooliread.“ Ilmsi kogetu toob aga Marele nii mõnigi kord liigutuspisarad silma. Sest kui tullakse, et kokku hoida, ühiselt tegutseda ja hoolida, on see ju kõikidest maailma tänudest täiuslikem.

Lähemalt:Tervispluss jaanuar 2013

 

DeepCMS