Eesti Puuetega Naiste ühing
Küsitlus
Kas oled tundnud väärkohtlemist?





Tulemused »

Reklaam
Annetamine

Mariann Kaasik (artikli autor) Tiiast

Ratastooli-Tiia: «Unistan kellestki, kelle õlale toetuda ...»

1744

Kümmekond aastat tagasi sai Tiia Järvepõllust meedia kaasabil Eesti tuntuim ratastoolis inimene – ehk Ratastooli-Tiia. Kuidas läheb kunagi julgelt oma eraelust rääkinud Tiial täna?

Tiia sündis 47 aastat tagasi eluohtlikus seisundis. Tohtrite liiga aeglane tegutsemine ja ka see, et meditsiin polnud nii arenenud kui praegu, aheldas ta tserebraalparalüüsiga eluks ajaks ratastooli. Tangisünnituse tagajärjel halvati hulk närvikeskusi, hapniku andmisega rikuti igaveseks ka Tiia häälepaelad. Nii ongi ta kogu elu pidanud tõestama, et saab väga vabalt iseseisvalt oma eluga hakkama.

Mida tõi kuulsus?

Tiia ütleb, et on õnnelik ega tunne pea millestki puudust. Tal on oma kodu ja oma lapsed. Merili (23), Silver (22) ja Merli (19) elavad kenasti ja suhtlevad ka oma emaga, kuid pikemalt Tiia neist kõnelda ei taha. «Nad on piisavalt vanad!» leiab ta.

Kui Tiiast kümmekonna aasta eest ajakirjanduses Ratastooli-Tiia sai, pajatas ta avameelselt nii oma vägivaldsest eksmehest, perest kui ka näiteks seksielust. Kuidas see hiljem tema elu mõjutanud on?

«Rohkem on meediaga suhtlemine mulle toonud ikka positiivset kui negatiivset. Ajakirjast Noorus omal ajal leitud kirjasõber Katrin on tänagi üks mu parimaid sõbrannasid – juba 30 aastat küll. Negatiivseid netikommentaare olen ammu õppinud mitte lugema. Milleks pean närve rikkuma? Kui mina sellisena, nagu ma olen, häirin kedagi, siis soovitan: ärge lugege minust artikleid! Hoiate iseend eelkõige,» soovitab Tiia. Lisaks ei tunne ta, et ajakirjandus oleks teda ära kasutanud ning et ta päris «avatud raamat» olnuks. On ka temal saladusi, mis olid siis ja on nüüdki avalikkuse eest peidus.

Kuid leidub ka teemasid, millest nüüd hoopis enam rääkida tahaks. «Nooremana ma ei julgenud õnnest ja armastusest rääkida. See oli nõukaajal tabu, vist oli mullegi külge kleepunud,» mõtiskleb ta. «Ma ei imesta, et oli aeg, kus mul ei olnudki mõtteid armastusest. Oli vaid tuimus, iseenda süüdistamine. Põhjast väljarabelemine ...»

Praegu üritab Tiia aga teadlikult keskenduda rõõmsale olevikule ja tulevikule. Puudust ta enda sõnul kannatama ei pea, kõik eluks vajalik on justkui olemas. Ometigi on paar asja, mida hing palavalt igatseb. «Kuna olen siiski habras ja üldsegi mitte tugev, nagu võin teistele tunduda, soovin vahetevahel, et oleks minulgi keegi, kelle õlale toetuda ja öelda: ma ei jaksa enam ... Samas tean, et mul on sellist inimest raske leida, sest mu nõudmised talle oleks meeletud kõrged.»

Südameasi

Tiia tuleb oma eluga üsna kenasti toime. Kuid abistajat on tal siiski tarvis – vahel selleks, et keegi võileiva valmis teeks, vahel selleks, et tarvilistes hügieenitoimingutes abistaks. Abilisi on Tiial 15 aasta jooksul olnud oma paarkümmend ja enamasti ikka nii, et ta on pidanud neile ise palka maksma. «Ma ei tea, ei ole kokku arvutanud, kui palju oma raha olen kulutanud selle teenuse saamiseks. Polegi ehk oluline. Oluline on see, et elan tõelise naise elu, mitte ei oota kuskil haiglaseinte vahel elu lõppu ...»

Tiia on eluaeg aktiivselt ühiskonnateemadel kaasa mõelnud ning leiab, et nüüd saabunud aeg IAT ehk isikliku abistaja teenust meie riigis reformida. Pole õiglane, et abivajajad, kes terve inimesega võrdväärselt tööl käia ja karjääri teha ei saa, peavad neile vajaliku elementaarse abi eest ise tasuma. «Mina olen täna see, kes ma olen, kindlasti suuresti tänu sellele teenusele. See on puuetega inimeste jaoks väga tähtis,» kinnitab Tiia.

Tema sõnul on suur vahe omastehoolduse ja isikliku abistaja teenuse vahel. Esimese puhul näeb ta lausa ohtu, et kui mõni pereliige aina ja pidevalt puudega inimese eest hoolitseb, kaob viimasel julgus ja pealehakkamine iseseisvalt tegutseda. Kuid IAT annab võimaluse elada ise oma elu, oma kodus, ning saada tuge just neis asjus, millega tõesti ise toime ei tule. Kui ainult riik siin rahaliselt õla alla paneks!

Niisiis plaanibki Tiia korraldada IAT küsimustega tegelevatele ametnikele sel suvel ürituse, kus ta jagab oma kogemusi. «Ikka läbi nalja ja naeru! Sest mulle näib, et ametnikud tihtilugu ei saa tõsisest jutust ja kurtmisest aru. Tuleb otsida võimalusi, kuidas neile heaga erivajadustega inimeste mured puust ja punaseks teha,» muigab Tiia. 

Edu kunstnikuna

Tiia meelest on uskumatu, et juba aastaid teavad inimesed teda kui kunstnikku. Kuigi tema käed pole võimelised pintslit hoidma ning maalimiseks kasutab Tiia hoopis varvaste abi. Viie aasta jooksul on tema tööd osalenud lausa 27 näitusel.

«Ma ei suuda seda veel mõista, päriselt ka. Nii naljakas! Ma ei anna ju kunstniku mõõtu välja!» naerab ta. Kuigi lisab, et talle väga meeldib värvidega «mäkerdada». «Teen oma loomingut nii hästi või halvasti, kui oskan. Püüan igasse töösse sisse joonistada oma tundeid, oma hinge ... Maalimisega on täpselt samuti nagu kirjutamisega: pead olema aus ja jääma iseendaks. Mulle on öeldud, et maalin südamega, mitte jalaga. Kuid jah, vahel teeb see üllatav edu hirmu,» tunnistab ta.

Seepärast ei jää aga Tiial midagi tegemata. Ta lubab, et kui teda kuhugi kutsutakse, tuleb ta alati ja on valmis tegutsema! «Võin näidata ja õpetada, kuidas saab jalaga joonistada ja kirjutada. See on lihtne! Hoopis keerulisem on jalaga kohvi tegemine!» muigab ta. Muide, Tiia teise, praegu pooleli oleva raamatu pealkirjaks saabki usutavasti «Kohvi, palun, aga jalaga!».

Elu on värvikas

Kirjutamine ongi teine oluline asi Tiia elus ning kolmas on psühhodraama. Aastaid tagasi oli Tiial nimelt unistus õppida psühholoogiat, kuid ta ei suutnud sellega kuidagi alustada. «Umbes nii 10 aastat tagasi, kui elu hakkas jälle paika loksuma, hakkasin mõtlema, kuidas, mida, kas edasi õppida. Kuna teadsin, et soovin siiski midagi psühholoogia vallas õppida ning juhuslikult kuulsin sõbranna Maarjalt psühhodraamast, siis sattusingi õppima psühhodraama väljaõppegruppi Rootsi Moreno Instituudis.»

Tiia usub, et psühhodraama on rohkete praktiliste võimalustega meetod inimeste aitamiseks. «Olen end väga palju avastanud ja taasleidnud tänu sellele. Näiteks julgen teistega kaasa laulda. Kes ütleb, et häälduspuudega, nagu mul on, ei või laulda? Arvatavasti on sellised barjäärid ikka inimese enda sees. Mina keelasin varem endale laulmist, kuigi üksi olles ümisesin tihti mõnd kummitavat viisi.»

Tiia tulevikusoov on saada heaks koolitajaks ja inimeste aitajaks. «Mulle meeldib, kui näen, kuidas inimesed hakkavad tasapisi endast hoopis paremini hoolima ja kuidas nende silmaring avardub. Siis tunnen, et teen väikestviisi õiget asja. Arvan, et parim psühholoog peab olema väga hea kuulaja ja asjalik julgustaja. Ei saa ikka näiteks puudega abivajajale öelda, et kuna sa oled puudega, siis sina peadki elus ainult väikeste asjadega leppima,» mõtiskleb Tiia. Just niimoodi ütles talle tema kooli psühholoog omal ajal, kuid Tiia on tõestanud, et see ei vasta sugugi tõele. Ka ratastoolis saab unistada ja mõelda suurelt ning järgneda oma kutsumusele.

«Tänu maalimisele, kirjutamisele ja psühhodraamale saan kõhklemata öelda, et elada on võluv ja põnev. Ilus. Hea. Värvikas,» kinnitab Tiia. Virisemiseks pole tal põhjust. «Iga mure ja iga raskus annab uue kogemuse, millest õppida õnne ja ka mõistmist iseenda ja üksteise suhtes.»

Mariann Kaasik

 

DeepCMS