Eesti Puuetega Naiste ühing
Küsitlus
Kas oled tundnud väärkohtlemist?





Tulemused »

Reklaam
Annetamine

Mare Abner. Ma olen alati teie pool. Artikkel ELIL-le 2011

Sellised on laulusõnad. Nii mõtlen ka mina, kui peab sõna sekka ütlema. See on minu elustiil: olla koos teie kõigiga ja olla solidaarne ettevõtmistega, mida teevad puuetega inimesed. Ma olen olnud palju aastaid ja olen ka nüüd mitmete organisatsioonide liige, ikkagi ainult selleks, et toetada oma mõttejõuga, sest muud mul ju pole. Ma ei oska inimesi vihata, neile haiget teha, ka mitte siis, kui minu usaldust on kuritarvitatud. Me peaksime olema nagu üks pere, kus on austus ja lugupidamine üksteise vastu. Me ju kõik tegutseme ühe eesmärgi nimel: see on kvaliteetne elu puuetega inimestele alates lastest kuni eakateni välja.
Olen käinud üle 40 aasta tööl, mis on olnud tõsine eneseotsing - kuidas teha ennast vajalikuks ja tunda vajalikuna. Olen tänulik, et olen saanud õpitud tööd teha, vaatamata sellele, et on olnud väga raskeid ja alandavaid hetki. Ka praegu on vahel kurb, et minu tööelu nii „äkki“ lõppes. Üsna harjumatu on mitte ärgata kella peale, kuhugi minna ja kellast kellani teha tööd. Samas aastaga jõuab harjuda ka sellega, et pole kuhugi kiiret, et enam pole töökaaslasi. Nüüd on mul ju teised kaaslased ja ma olen vaba töömuredest.
Olen kasvatanud üles kaks last, kes on tublid tegijad. Tõsi, mul pole olnud kerge, sest laste kasvatamisel olin väga üksinda. Olen kogenud vägivalda, alandust ja tundnud sel ajal ainult sõbrannade toetavat õlga. Samas lapsed andsid mulle elumõtte ja nende nimel olin valmis paljust loobuma ja kannatama. Praeguseks olen saanud mitmekordseks vanaemaks ja nii tore tunne on, kui mitmene rõõmus seltskond marsib aeg-ajalt minu uksest sisse. Olen ise kasvanud vaeslapsena ja olnud vanaema kasvatada. Selletõttu pean väga väärtuslikuks hoida koos hetki oma laste ja lastelastega. See on võrgustik, mille najal ma püsin elavana. Ma ei ela lastega koos, nähtavasti selline distants peabki olema. Siis ei muutu ma neile väga koormaks. Nii arvan mina.
Vahel ma ei tea, kas mind puuetega inimeste võrgustikku enam nii väga soovitaksegi. Ühiskonna surve vanematele inimestele on tuntavalt ebameeldiv. Näen, kuidas paljud puuetega inimesed, kellel pole tööd, jäävad koju ja nad tunnevad üksindust. Enamus nendest on üle kuuekümne. Ometigi, see, et me vananeme, ei tähenda ju seda, et meil pole soovi koduseinte vahelt välja saada. Isegi väga on, oleks ainult invatakso limiit suurem. Helistaks keegi ometigi ja küsiks, kuidas me elame? Vahel on vaja meid lihtsalt märgata. Paljud meist on andnud üsna palju oma energiast, et säiliksid puuetega inimeste võrgustikud. Just nende kaudu on ühiskond meid märganud. Liikumispuudega inimeste elu on palju paremaks muutunud, meie keskkond on enam ligipääsetav, kui oli seda 10-20 aastat tagasi. Hoidkem siis üksteist ja toetagem kas või hea sõna või tegevusega oma liikmeid, oma inimesi. Me oleme ju kõik väga vajalikud selles elus.
 

DeepCMS