Eesti Puuetega Naiste ühing
Küsitlus
Kas oled tundnud väärkohtlemist?





Tulemused »

Reklaam
Annetamine

Külliki Bode koostatud lood

Lugu Katast

Kata on 40 aastane elurõõmus naine. Peale raskeid katsumusi ütleb ta ikka, et elu on ilus olnud. Katal on tinnitus, st õhtuti tekib tal vasakus kõrvas selline müra, nagu auto sõidaks madala häälega kuskil maanteel. Ilmselt on see tekkinud mürarikkas keskkonnas töötamisest. Samas ei häiri see väga elu. Vahel vaevleb ta kõhuvalude käes, mis aeg-ajalt teda ka kiirabisse viivad. Probleeme on ka pimedas nägemisega, enam ei saa autot juhtida hämaras ja pimedas.
Hästi on arenenud aga suu pealt lugemise oskus. Sellest oskusest polnud tal päris hilise ajani aimugi. Kata oli isegi imestunud, et tal on õpitud juba lapsena selline nihverdamiskäitumine, mis on omane vaegkuuljale. Erialad on valitud selle järgi, et ei peaks palju suhtlema. Ehkki Kata tunnistab, et oleks võinud õppida hoopis midagi muud, näiteks lasteaiakasvatajaks. Sel ajal ei olnud aga julgust, kartes, et ei saa hakkama. Teiseks erialaks oleks ta valinud raamatupidamise, kuid selle keelas ema ära- olevat liiga raske. Ema ei ole arvanud, et Kata peaks hankima kuuldeaparaadi, alles viimasel ajal on õhutanud, et peaks hankima selle abivahendi.
Õde on 6 aastat noorem, isa suri siis, kui Kata oli 7 aastane. Ema on kasvatanud lapsed üksi üles. Ema kohta pole midagi halba öelda, poleks teda ja sõpru, siis poleks Katat eluski. Vanaema ja isa surid ühel aastal, seega oli emal topeltraske laste kasvatamisel. Samas on ema elurõõmus, töötab siiani müüjana kohalikus kaupluses.
Kata on saanud põhihariduse kohalikus maakoolist, keskhariduse alevi keskkoolist. Kutsekeskhariduse sai Kata linna kutsekoolist, kus õppis täis-ja hapupiimatoodete meistriks. Koolis istus ta enamasti esireas, kuid ka tagapingis ei jäänud hätta. Kooliajast ei mäleta Kata midagi häirivat, oma kuulmispuude tõttu ei märganud ta tõrjumist kellegi poolt. Just kooliajast pärinevad praegused sõbrannad, kellega suheldakse praeguseni.
Omandatud erialal töötas Kata kuni esimese lapse sünnini, peale seda ei ole kutseharidusest suurt kasu olnud, sest järgmised töökohad on olnud hoopis teises valdkonnas. Rahvamajas on Kata töötanud koristajana juba 8 aastat. Samal ajal on ta ka tuttavate lapsi hoidnud oma kodus. Neli viimast aastat on töötanud puuviljalaos pakkijana. Töökogemus on vapral naisel ka sõjaväeosas toidulao juhatajana.
Kata abiellus peale kutsekooli, esimene laps sündis üsna varsti peale pulmi. Tulevase mehega tutvus Kata juba peale keskkooli, abiellusid nad 1989 aastal. Poolteise aasta pärast sündis teine laps. Katal on abielust sündinud kolm tervet ja toredat poega. Mehe töö kaudu said nad kahetoalise korteri alevis. Kahjuks on laste isaga teed praeguseks (kaks aastat tagasi) lahku läinud, sest Kata sõnutsi leidis mees noorema ja ilusama naise. Juba abielu ajal sai mees teise naisega lapse. Kata sai lapse olemasolust teada mehe uue naise käest alles siis, kui laps oli seitsmekuune. Mingid märgid ei näidanud, et mees elab kaksikelu, sest ta oli ennegi naistemees. Noorim poeg elab isa ja tolle uue naisega eraldi, vanemad pojad emaga vanas kohas. Mees nõuab, et Kata peab maksma pool korterist kinni või siis vara maha müüma, mis on vastupidine algsele kokkuleppele, et Katale ja lastele jääb vana elukoht. Probleemid eksabikaasaga on viinud Kata niikaugele, et ta plaanibki korteri maha müüa, saaks „rahu majja“. Mees on konfliktis ka vanemate poistega, kes ei aita teda piisavalt, selles süüdistab muidugi Katat. Ilmselgelt häirib meest, et pere saab ilma temata hakkama. Laste isa aitab vahel rahaliselt, kuid üldiselt saab Kata ise nüüd elu-oluga hakkama. Kata sõnul: „Kui tundub, et hakkab paremini minema, siis tuleb miski uus jama... Aga kaks aastat olen maksnud seda korterit. Ma ei hakka kerjama.“. Kata ei ole seksuaalset ahistamist kohanud ei oma abikaasa ega kellegi teise poolt. Küll aga ahistas abikaasa teda vaimselt ja ka füüsiliselt kodus, põhjuseks alkoholilembus. Nõu küsib Kata probleemide korral emalt ja sõbrannadelt. Pole halba ilma heata, Kata näeb ka selleski positiivsust: „teine naine päästis mind alkohoolikust mehe küüsist“. Abielu ajal ei saanud Kata arugi, et võiks ka teisiti elada. (Autori kommentaar- seda lõiku ei soovitaks toimetamata avaldada, aastate pärast võib lugu olla ju hoopis teine)
Kata on vaegkuulja, kes on oma elus ilma isikliku abistajata hakkama saanud. Tehnilisi abivahendeid ei ole ta kasutanud, sest ei ole näinud nende järele vajadust. Alles viimastel aastatel, kui Kata on olnud Eesti Vaegkuuljate Liidu organisatsiooni liige, on ta tähele pannud, et kuuldeaparaadiga oleks elu kvaliteetsem. Tänu nõustamisele on Kata saanud töövõimetusprotsendi ja peatselt saab ka keskmise puude. Lisaks on ta pöördunud kuuldeaparaadi saamiseks kuulmiskeskusesse.
Kata tegeles kooliajal palju kergejõustikuga. Viimasel ajal on sportimine unarusse jäänud, küll aga on Kata pühendunud tantsimisele, käies nii line-tantsu trennis kui osaledes ka showtantsu trupis. Teatrisse ei ole Kata oma kurvastuseks saanud minna, sest paraku on teatritükid sõnalised ning palju läheb tekstist kaduma. Loodetavasti aitab kuuldeaparaat teatrinälga kustutada ning võimaldab kvaliteetset kultuurielamust. Kinoseansid meeldivad Katale rohkem, sest siis saab jälgida subtiitreid.
Üldiselt on Kata elu tõusuteel. Kui lahenevad probleemid eksabikaasa ja elamispinnaga ning Kata saab kuuldeaparaadi, siis paraneb ka tema elukvaliteet. Eesti Vaegkuuljate Liit püüab olla Katale probleemide lahendamisel nõu ja jõuga abiks, sest oleme saavutanud tema silmis usaldusväärsuse, igale võõrale ju oma muredest kurtma ei lähe. Parim on see, et Kata on avatud ja seltskondlik naine, kes ei anna raskustes alla.

**************************************

Lugu Pillest


Pille on 39 aastane jutukas naine, kes kasvatab ühes Eesti väikelinnas üksi 12 aastast poega. Kuulmispuue on tal tekkinud kaheaastasena kõrvapõletiku tagajärjel, aparaati ei ole kunagi kandnud. Muid tervisehädasid ei tea ta endal olevat. Puude raskusastme ja töövõimetusprotsendi hankis ta endale eelmisel aastal. Pille ütleb oma kuulmise kohta muhedalt, et mida kuulda pole vaja, seda ei kuule.
Pille koolitee algas tavakoolist, esimese klassi sai ta ilusti läbi, teise ka kuidagi, kuid hinded läksid üsna alla ning seejärel tuli ette võtta erikool. Tartu Hiie kool oli omamoodi päästerõngaks, muidu oleks ta pidanud minema nn „lollide kooli“. Tagantjärele arvab Pille, et ehk oli tavakooli õppimise allakäigus süüdi kuulmislangus, millele ei pööratud eriti tähelepanu. Pereliikmetest ei olnud väikesel Pillel koolitööde lahendamisel eriti abi. Peale põhihariduse omandamist läks Pille edasi õhtukooli, kus esimese ehmatusena tuli kogeda konspekteerimise kiirust. Lisaks oli probleeme vene keelega, sest Tartu koolis õpiti vene keelt kuuenda klassini, keskkoolis aga tuli selle aine õpinguid jätkata 8-klassi tasemel. Mingil ajal keskkoolis tekkis Pillel õppimistüdimus, kuid brigadir töö juurest sundis siiski õpinguid jätkama. Pille imestab, et tänapäeval on paljudel lastel ja neid ümbritsevatel inimestel koolikohustuse täitmisel kergekäeline suhtumine. Oleks Pille jäänud keskkooli ajaks Tartusse edasi, siis oleks ta ehk läinud kõrgkooli. Hiljem aga ei olnud enam võimalik seda sammu astuda, sest siis oleks ta kaotanud ametikorteri ning töökoha.
Õhtukooli kõrvalt tuli Pillel tööle asuda. Pille töötas alguses autojuhtide teekonnalehtede sorteerijana, seejärel kolhoosis loomatalitajana ja valvurina. Peale kolme aastat töötamist sai Pille ametikorteri. Pille elu on juhtinud peamiselt tema tädi. Tädi määras, mida ta peab selga panema, kus elama, kellega läbi käima jne. Tädi juurde tuleb Pillel minna praegugi vanade dressidega, et mitte liiga moodne välja näha. Lõpuks Pille tüdines tädi nõudmistest ning läks vahelduseks kaugemale alevisse tööle. Peale lapse sündi kolis ta tagasi kodulinna ning registreeris end töötuks. Ainsa töökohana pakuti talle loomatalitaja ametit. Lapse kõrvalt üritas Pille mõnda aega talitajana tööl käia, kuid see ei olnud normaalne elurütm, sest tööaeg ei ole sellel erialal lapsesõbralik. Jälle pani ta end töötuna kirja ning läks kokanduskursusele. Praktika toimus kondiitritoodete firmas, peale kursuse läbimist pakuti kohe samas firmas tööd. Pille ülesanne oli õlivannis pirukate küpsetamine. Töö oli hooajaline, suvel oli läbimüük küll suur, sügisest toodang aga langes. Kaks suve sai Pille tolles firmas tööd teha, järgevateks talvedeks võttis ta end töötuna arvele. Seejärel suundus ta metsafirmasse tööle, aga ka see oli ka hooajaline töö. Taas kaks suve Pille töötas, rohides peenraid ja väetades taimi, talvel oli ta töötu. Pillele meenus, et ta soovis ühte firmasse tööle minna valvurina, kuid seal sooviti näha meesterahvast, ehkki Pillele teadaolevalt on selles ametis siiani töötanud ainult naised. Tööd otsis ta väga mitmest kohast, saates oma kandideerimisavaldusi kõikvõimalikesse firmadesse. Pooleteiseks aastaks sai Pille tööle leivatehasesse komplekteerijaks. Seal oli kahjuks liiga pingeline töö ning liikuv kaader, üsna vähesed pidasid kauem vastu. Lõpuks leidis Pille praeguse töökoha, kus toimetab juba kolmandat aastat. Töö sisuks on puidudetailide eeltöötlemine ja värvimine. Seoses majanduslangusega on töötajatel tekkinud hirm võimaliku koondamise eest, kuid ülemused on seni suutnud olukorda stabiilsena hoida. Töökaaslased on Pillel kenad ja sõbralikud, ülemused hindavad ja hoiavad. Tööaeg on ettevõttes paindlik ning palk on rahuldav.
Lapse isa oli Pillega suhtlemise ajal ja ka praegu abielus teise naisega. Rahvuselt ei ole ta eestlane, kõneleb vene keelt. Armastust ei olevat Pille ja mehe vahel olnud. Isal on laps meeles vaid tema sünnipäevadel ning vahel meenub ka lapse ema sünnipäev, siis ta helistab ning räägib peamiselt iseenda elu-olust. Rahaliselt ei toeta, kõige suurem summa on olnud 2000 krooni, lapse kooliminemise puhul. Pojaga isa isiklikult juttu ei räägi, sest too ei räägi temaga ühes keeles. Pillel ei ole austajaid aastaid olnud, aga viimasel ajal on üks lähedasem sõber tekkinud. Pille rääkis põhjalikult nende kohtumisest ning kuidas nad jõudsid praegusesse seisu.
Õhtuti käib oma Pille oma kahe koeraga jalutamas, jalutuskäigud kestavad ligi poolteist tundi. Vahel vaatab ta õhtuti telekast seriaale, uudiseid ei taha kuulata- vaadata, sest need mõjuvad frustreerivalt. Huvialaringides Pille ei käi, igapäevastest jalutamisest piisavat täiesti. Kunagi sai käidud vesiaeroobikas, kahjuks mõjus see rahakotile laastavalt. Parim sõbranna on Pillel päris eakas, aga temaga saab arutada kõiki probleeme.
Praegu tundub Pillele, et paari kuuga on kuulmine veidi langenud. Loodetavasti on tegu ajutise nähtusega, mis on tingitud hiljutistest läbipõetud haigustest. Ehk on kuulmine langenud ka töökohas oleva müra tõttu, sest seal huugavad saed ja freesid. Vahel unustavad pereliikmedki ära, et Pille ei kuule nagu tavainimene ja räägivad temaga teisest toast. Probleeme on Pillel kuulmisega olnud lastevanemate koosolekutel, sest mõni inimene ei hakkagi ei kõvemini rääkima, palu palju tahes. Kuuldeaparaati oleks nii sellistel puhkudel kui ka keeleõppimiseks vaja.
Pille õde ei arvesta tema kuulmislangusega, räägib vaikselt, vennaga suhtlemisprobleeme ei ole. Poeg kasutab aeg-ajalt ema kuulmislangust ära, hiilides vaikselt uksest välja, emale ütlemata. Sageli jätab ta oma mobiiltelefoni koju, et Pille teda kätte ei saaks.
Teatrietendustel Pillel probleeme ei ole, mõni koht võib küll jääda arusaamatuks, kui kõne liiga vaikselt saali kostub. Reisimisel pole takistusi olnud, kõik asjaajamised on kenasti korda aetud. Bussisõit võiks olla Pille arvates keskmise puudega inimesele soodsam, sest praegu pole tal võimalik osaleda nii paljudel üritustel, kus sooviks.
Vägivalda ei ole Pille elus olnud, pigem väidab ta, et on ise vägivaldne, sest vahel ta nuhtleb oma poega. Pille arutleb selle üle, kas ta ikka on piisavalt hea ema oma lapsele. Ega üksi teismelist poissi kasvatada ei ole kerge, samas ei poolda Pille kehalist vägivalda. Miks ta teinekord endast välja läheb, ei oska ta öelda. Kokkuvõtteks on Pille oma eluga siiski rahul, ei ole tegemata asju, mida liialt kahetseda.

**********************************

Lugu Erikast.

Erika on 41 aastane asjalik ja konkreetne naine, kes elab juba aastaid ühel Eesti saarel. Erika töötab toimetulekukoolis õpetajana, on õnnelikult abielus ja kasvatab kahte last. Enda pereelust ei rääkinud Erika sugugi nii palju kui oma tööst, mida ta väga armastas. Juttu jätkus kauemaks ka õpingute meenutamisel. Lisaks on tema südame peal vaegkuuljate ja kurtide probleemid, neid üritab Erika vabatahtliku tegevusena organisatsioonilise töö kaudu lahendada.
Vaegkuulmine avastati tal kahe-kolmeaastaselt, ilmselt tekkis see kõrvapõletiku tagajärjel. Koolitee algas tal Tartu Hiie koolist, kus lõpetas põhikooli. Esimese kuuldeaparaadi sai ta koolist 13 aastaselt. Varem kasutati seal tundides õpetaja kõne mõistmiseks kuulareid. Kõne on Erikal väga hea, Tartu koolis õppinu kohta on see suhteliselt haruldane. Erika ise arvab, et ema ja vanaema tegelesid põhjalikult tema harimisega. Erika mäletab, kuidas talle õpetati sõna „must“. Tema ei kuulnud t-tähte,ütles ikka „muss“. Vanemad ei tulnud selle pealegi, et kirjutada talle ette see sõna, sest tähti ta ju tundis. Vaegkuulja ja kurdi lapsega peab palju tegelema, siis hakab ta korralikult kõnelema ja maailma laiemalt tajuma. Kui lapsevanem ei taha tunnistada oma lapse erivajadusi, siis arengut ei toimu.
Erika on lõpetanud ehituskoolis maalri eriala, peale seda töötas kolm aastat ehitusvaldkonnas. Ehitust läks ta kutsekooli õppima põhjusel, et saada oma korter, sest perega väikeses kodus elamine oli väsitav. Korterit ta ei jõudnudki välja teenida, sest tekkisid uued väljakutsed. Kuna Erika pidi töö juures tõlkima kurtide juttu nii vene kui ka viipekeelde, siis tuligi mõte minna õppima eripedagoogikat ning kooli lõpetas ta spetsialiseerumisega kuulmispuudega inimestele. Praegu põhitööna tal kuulmispuudeliste inimestega tegeleda ei tule, tema klassis õpivad vaimupuudega lapsed. Küll aga töötab Erika viipekeele tõlgina, keda kutsutakse tööle vastavalt vajadusele. Erikale meeldib väga oma töö erivajadustega lastega, sest igale õpilasele tuleb läheneda individuaalselt. Sellel alal on ta töötanud juba 14 aastat ega näe põhjust uue ameti otsimiseks.
Ilma kuuldeaparaadi abita ei tule Erika enam toime. Erika sõnul on meil väga vähe informatsiooni kuuldeaparaatide kohta. Ka kuulmiskeskustest ei saa piisavalt informatsiooni aparaatide ja kuulmisrehabilitatsiooni võimaluste kohta. Väga hästi on Erikal arenenud huultelt lugemise oskus. Ehituskoolis tegi Erika raskevõitu ajaloo olümpiaadi positiivselt ära, kuna nägi vastust, mida keegi ei teadnud, õpetaja huultelt. Õpetaja pobises endamisi, teadmata, et keegi võib seda ära kasutada. Konspekteerimisega jäi Erika hätta, sest Tartu koolis kirjutas õpetaja tahvlile. Vene keelega oli probleeme, sest Tartu koolis õpetati vene keelt kuuenda klassini.
Erika lapsed tajuvad ema kuulmipuuet paremini kui abikaasa. Viimane unustab alatasa, et peab Erika juuresolekul kõvemini rääkima, olles näoga tema poole. Vanem poiss aga on õpetanud mõned viipemärgid oma sõpradele, mida kasutatakse näiteks „läheneva ohu puhul“- kellegi ema silmapiirile ilmumine. Lapsed üldiselt aitavad ema suhtlemisel, kui vaja, kuid üldiselt eelistab Erika ise toimetulemist. Kui aga juhtub, et ta ei saa kõneleja jutust aru ka kolmandal ega ka neljandal korral, siis on juba kehvasti ning seda tuleb võtta probleemina. On juhtunud, et koolis lastevanemate koosolekul palutakse istuda oma lapse kohale. Erika on siis öelnud, et tänan, istun ettepoole, sest seal on mul mugavam. Erika tõi näite ühe vaegkuulja käitumisnipist siis, kui ta ei saa aru, mida räägitakse. Too inimene nimelt hakkas vestluses domineerima, laskmata kaaskõnelejal üldse vahele sekkuda. Niimoodi päästab ta end olukorrast, kus ta peab vastama küsimusele, mida ta kindlasti ei ole võimeline kuulma.
Ema on rääkinud Erikale juba lapsest saati, et ärgu ta muretsegu, kahekümneaastaselt kuulmine taastub. Kui ta hakkas 20 saama, siis ütles ema, et pole viga, läheb natuke kauem aega. Arvatavasti püüdis ema sellisel viisil süstida lapsele positiivsemat mõttelaadi. Praegu tunneb Erika, et kuulmine on pigem halvenenud. Paar aastat tagasi esines Erikal tasakaaluhäired, millest need tingitud on, ei tea siiani. Haigushood võivad veel tagasi tulla, rohud on kotis igaks juhuks alati kaasas, kuid õnneks pole enam probleeme olnud. Autosõidul võib hakata halb, kui juht sooritab liiga järske manöövreid. Erika teab, et see haigus esineb nendel inimestel tihedamini, kellel on kuulmiskahjustused ning on sellega leppinud.
Teatris käimisel arvestavad töökaaslased ja sõbrad sellega, et Erika pärast tuleb piletid võtta teise või kolmandasse ritta, sest muidu ta ei tule nendega kaasa. Erika käib koos abikaasaga rallivõistlustel abiks, see on nende ühine hobi. Omal ajal harrastas Erika lauatennist, korvpalli ja kuulitõuget. Kooli ajal mängis ta kord korvpalli nii õnnetult, et kukkus ja kuuldeaparaat läks tükkideks.
Oma juuksuriga on Erikal kokkulepe, et kõigepealt räägitakse omavahel, milline soeng seekord plaanis on, siis võetakse kuuldeaparaat ära ning edasi enam ei lobiseta. Ujulas on Erikal probleeme ainult siis, kui keegi tuttav (nt lapsevanem) teda seal näeb, kes ei teagi, et ta on vaegkuulja. Siis tekib suhteliselt abitu olukord, millest peab kuidagi välja vingerdama, näiteks öeldes: „vabandust, laps hüüdis mind, pean lippama“.
Meeste ja naiste võrdõiguslikkuse teemal ei osanud Erika midagi kaasa rääkida, sest tema sõnul ei ole ta seniajani aru saanud, mis on üleüldse võrdõiguslikkus. Üldises plaanis saavad mehed alati rohkem palka kui naised, aga tegu on pigem selles, et naised lihtsalt töötavad rohkem vähetasustatud erialadel. Samas tunnistab ta ise, et ehk on ebavõrdsus küll olemas, kuid ta lihtsalt ei taju seda.
Erika on oma elukäiguga rahul ning ei plaani mingeid muutusi oma ellu. Rohkem soovib ta maailma näha ja ka oma lastele reisipisikut sisse süstida. Oma positiivsuse ja energilisusega on ta kõikidele vaegkuuljatest naistele suurepäraseks eeskujuks.

*************************************

Lugu Kikust.

Kiku on 34 aastane rõõmsameelne naine, kes kasvatab koos abikaasaga väikest tüdrukut. Kuulmispuue avastati tal kuueaastaselt, enne seda oli ta kuulja. Ema on täheldanud, et kuulmine hakkas lapsel langema peale seda, kui koer hammustas teda näkku ja kõrva. Kiku oli tollal nelja aastane, peale haiglast kojusaamist hakati lasteaias emale rääkima, et ta peaks minema lapse kuulmist kontrollima.
Tegemist oli progresseeruva kuulmislangusega. Algkooli lõpetas Kiku tavakoolis, seejärel olles juba tavakeskkooli minejate nimekirjas, soovis ta ise minna erikooli. Ehkki ema oli selle vastu, sai laps oma tahtmise ning jätkas kooliteed Tartus. Põhjuseks see, et kolmandas klassis ei kuulnud Kiku enam ühtegi sõna, mida räägiti. Õpetajale viis ta tühja vihiku, mille eest sai märkuse, hiljem andsid klassikaaslased tüdrukule omakorda peksa. Kodus ema toetamise asemel hurjutas, süüdistades last saamatuses. Õpetaja tüdrukut ei kaitsenud, ütles hoopis, et teistel ongi õigus peksta, sest Kiku on teistsugune. Nii kooli- kui ka perevägivald on Kikule tuttavad teemad.
Ema kasvatas last üksinda, sest isa jättis lapse ja ema sünnitusmajja maha. Kiku ema lapsega ei tegelenud, pigem kasvatas teda vanaema. Ema vedas last ühest haiglast teise, vaimselt aga ei toetanud, sest soovis, et laps oleks standartne ning keeldus puuet tunnistamast. Kiku mäletab, et ema andis selle eest rihma, et ta oli teistest erinev. Siiski on Kiku mõistev ja arvab, et nii emale kui ka talle oleks vaja olnud psühholoogist abi. Suur erinevus on selles, kas laps sünnib siia ilma kurdina või jääb kurdiks elu jooksul. Kikule oli kurdiks jäämine šokk- enne ta ju kuulis, rääkis telefoniga, aga äkitselt ei kuulnud ta enam midagi.
Kiku luges palju, sellepärast on tal väga hea sõnavara ning peale kurdistumist ei jäänud ta arengust maha. Tartu kooli jaoks oli ta tegelikult liiga kurt, oma klassis oli ta kõige viletsama kuulmisega. Sellise kuulmisjäägiga inimesed käisid tol ajal Porkuni koolis. Tartu kooli ajal sai Kiku esimese kuuldeaparaadi, mille ema hankis Moskvast.
Koolis põdes Kiku ühel talvel mädast kõrvapõletikku, misjärel jäi ta täiesti kurdiks. Põletiku põhjuseks oli kütmata ruum, kus oli nii külm, et õhtul lauale jäetud klaas veega oli hommikuks jäätunud. Kiku sai 12-aastaselt ka teise kõrva kuuldeaparaadi, mõlemas kõrvas olid kõige võimsamad kuuldeaparaadid, mida tol ajal oli võimalik hankida. Kümne aasta pärast sai Kiku implantaadi, mis parendas kuulmist oluliselt.
Põhikoolis oli õppimistempo Kiku jaoks liiga aeglane, näiteks amööbe õpiti tervelt kolm kuud. Kiku eelistas aega kasutada paremini, lugedes raamatuid. Õpetajad teadsid tema tegelikke võimeid ning ei vaadanud sellele sugugi halvasti. Koolikiusamist põhikoolis enam ei esinenud, sest seal olid kõik õpilased klassis kuulmispuudega. Tartu koolis jõudis Kiku hoogsalt edasi, juba kooli tulles jätkas ta õpinguid kuuendas klassis ning üheksandas klassis viidi ta üle 12-ndasse. Kiku arvates on erikoolis õppimise positiivseks küljeks omasuguste seltskond, samas on laste teadmiste tase põhikooli lõpetades liiga erinev.
Keskhariduse sai ta kaugõppe-erikeskkoolis Tallinnas. Peale lõpetamist viis keskkooli direktor Kiku eest avalduse Tallinna Pedagoogilisse Seminari, kus komplekteeriti vaegkuuljate-kurtide grupp. Kiku oli kohusetundlik, lõpetas kooli ning läks siis ülikooli eesti keele filoloogiat tudeerima. Ülikoolis õppis ta viis aastat, lisaks läbis ta kaks aastat magistrantuuri. Magistritöö on praeguseks veel kaitsmata. Esimesel ja teisel kursusel oli tal kaasas viipekeele tõlk, neljandal kursusel olles sai ta implantaadi ning tõlki enam ei vajanud. Keeleõpe oli talle kõige raskem, sest vaesed viipekeele tõlgid pidid temaga koos õppima kõiki keeli ning juhtus vahel, et mõni keeldus tõlkimast. Lemmiktund oli Kikul ladina keel, sest õpetaja arvestas temaga, kirjutas sõnad tahvlile, kui viipekeele tõlki polnud parajasti kaasas. Inglise keele õpetaja aga ignoreeris Kikut. Tema käetõstmist ei pandud tähele, ei lastud tal ka ette lugeda. Nii jäi Kikul inglise keele eksam tegemata. Probleem on Kiku arvates ilmselt selles, et mõni õpetaja ei taha sihilikult sante õpetada.
Ei vasta tõele, et puuetega inimestega peab koolis liiga palju tööd tegema, pigem tuleb ette olukordi, kus õpetajad ei tegele nendega pooltki niipalju, nagu teiste inimestega. Grupikaaslased õnneks olid väga toredad ja abivalmid. Vaba aega ta nendega siiski ei veetnud, sest Kiku arvas, et ta ei suuda nendega võrdselt suhelda ning viipekeele tõlki polnud võimalik õhtuti kaasa võtta.
Viipekeele tõlki kasutas Kiku ainult õpingute ajal, hiljem ei ole vajadust selle teenuse järele olnud. Arsti juures käis Kiku koos emaga või suheldi tohtriga pliiatsi-paberi abil. Peale implantaadi saamist pole suhtlemisel suuri probleeme ette tulnud. Kuna abikaasa kuuleb ka halvasti, siis panevad nad kahekesi nn mosaiikjutu kokku, üks kuuleb üht, teine teist. Kuuljatest austajaid on Kikul aja jooksul olnud, aga need suhted on kiiresti lõppenud. Põhjuseks see, et enne implantaadiaega kulus Kikul kogu energia vestluse kuulamiseks. Suhtlemine inimestega nõudis palju pingutusi ning hiljem ei mäletanud ta enam midagi, millest kohtumisel räägiti. Alles peale implantaadi saamist on Kristil tekkinud kuuljatest sõbrannad, kellega suhtlemine ei valmista enam probleeme.
Kiku arvab, et parem on olla kas täiesti kurt või täiesti kuulja. Vahepealne pole ei liha ega kala, sest vaegkuuljal on rohkem probleeme, teda ei mõisteta õigesti. Nii on ka liikumispuudega inimesega- olles jalaluumurru tõttu ratastoolis või kasutades karke, ei olnud Kikul probleeme, ta teadis täpselt, kuhu ja kuidas saab minna, ümbritsevad inimesed arvestasid temaga. Kui Kiku ilma abivahendita komberdas, siis suhtuti temasse põlastavalt, keegi enam tema vajadustega ei arvestanud.
Kiku tõi näite sotsiaaltöötajate ebapiisavast ettevalmistusest. Üks tudeng viis läbi uurimust kurtide toimetulekust ning helistas Kikule soovides telefoniintervjuud. Kiku ema üritas selgitada, et telefoni teel ei saa intervjuud teha, sest Kiku ei kuule piisavalt. Lõpuks lepiti kokku, et intervjuu tehakse meilitsi, aga tudeng ja tema juhendaja arvasid jätkuvalt, et küsitletav keeldub telefoniintervjuust põhjuseta.
Intervjuu Kikuga oli väga huvitav, sest tema oskas läheneda probleemidele läbimõeldult. Ilmselt tasuks temaga pikemalt vestelda, kahjuks määratud ajavahemiku sees ei jõudnud me kõiki probleeme läbi arutada.

********************************************

Lugu Pipist.

Pipi on 31 aastane sõbralik naine, kes elab Lõuna-Eestis koos abikaasa ja kahe väikese lapsega. Pealinna satub ta harva, oma sõnutsi ei oska ta seal iseseisvalt liikudagi. Abikaasa töötab Soomes mööblitööstuses, Pipi on lapsehoolduspuhkusel. Intervjuu temaga viisin läbi tavatul moel, suheldes msnis. Pipiga ei olnud võimalik kuidagi kokku saada ning messengeris jutustamise variant oli päris huvitav ning tulemuslik.
Pipi kuulmispuue avastati kolmeaastaselt, ema arvates tekkis see peale põetud kõrvapõletikku. Suguvõsas teisi kurte ja vaegkuuljaid ei ole, seega on vähetõenäoline, et vaegkuulmine on Pipil kaasasündinud. Pipi arvates on tema kuulmine hakanud langema peale seda, kui ta sai kuuldeaparaadi. Varem kuulis ta ilma aparaadita abita, nüüd enam mitte, ühest kõrvast ei kuule ta enam üldse. Pipi usub, et kui ta ei kannaks järgmised viis aastat üldse aparaati, siis kuulmine taastuks, sest aparaat muudab kõrva laisaks. Sellegipoolest on ta arvamusel, et ühe aparaadi abil saab ajada kõiki asjaajamisi ilma tugiisikuta.
Kooli läks väike Pipi Tartusse. Pipile meenub, et kuna ta oli teistest väiksema kasvuga, siis kiusati teda üsna palju, lausa mõnitati. Tagantjärele arvab ta, et ei osanud siis veel enda eest piisavalt seista. Hiljem kutsekoolides seda probleemi enam ei olnud. Esimeses kutsekoolis jõudis Pipi käia vaid aasta, siis pidi ta lahkuma, kuna tekkisid konfliktid. Pipi armastas sel ajal pidutseda ning rikkus sageli ühiselamu sisekorda. Aasta peale koolist lahkumist vaatas Pipi niisama ringi, seejärel astus teise kutsekooli õmbleja erialale, mille lõpetas positiivselt. Peale praktika läbimist ta aga samale erialale tööle ei läinud, sest palk oli väike ja tööd tuli teha palju- „orjatöö“ nagu Pipi ise ütles. Veidi aega töötas Pipi hoopis kokaabina, seejärel jäi ta oma esimest last ootama. Edasiõppimisele pole ta aga kunagi mõelnudki.
Mehele läks Pipi vaegkuuljale, sest temaga on suhtlemine lihtsam kui kuuljast elukaaslasega. Enne abielu oli tal ka kuuljatest austajaid, kuid nendega jooksis suhe liiva, sest ei tekkinud teineteisemõistmist. Pipi jutustas, et minnes kuuljast mehega vaegkuuljate sekka, siis „tänu“ sellele, et mees ei oska viipekeelt, on ta arvamusel, et lõbus seltskond naerab tema üle ning mõistagi solvub. Sellised olukorrad aga ei teinud suhtlemist kergemaks ning kaugele need armulood kunagi ei jõudnudki. Vaegkuuljast abikaasaga kuuluvad nad ühte seltskonda ja mõistavad üksteist hästi. Võõrastega suhtlemisel probleeme ei ole, Pipi mainib neile julgelt, et on vaegkuulja, kellega võiks rääkida tooni võrra kõvemini.
Pipi lapsed on mõlemad kuuljad. Tütar on juba piisavalt suur ning aitab ema, näiteks siis, kui telefon heliseb, keegi koputab, väikevend nutab teises toas jms. Rohkem lapsi Pipi ja ta abikaasa ei planeeri, sest majanduslik olukord on niigi raske. Pereliikmed arvestavad Pipi kuulmispuudega, rääkides alati näoga tema poole. Pipil on aasta noorem vend ja kümme aastat noorem õde. Üldiselt on talle öeldud, et ta kõneleb hästi, keegi ei usukski, et ta on vaegkuulja. Pipi hinnangul on aga tema kirjaoskus viletsavõitu, seda on mainunud ka teised inimesed.
Abikaasaga on Pipi üldiselt rahul, kuid vahel juhtub, et naine peab ohjad enda kätte võtma ja näiteks köögi remondi ise ära tegema. Mees arvab, et selleks on aega küll ning jääb meeleldi lastevalvuriks, kuni naine pahteldab-värvib.
Vaegkuuljat ei taheta tööle võtta ning suheldes kuulmispuudega inimesega, tekib võõrastel alguses väärarvamus. Sestap on Pipigi inimestega suheldes esmalt varjanud, et ta on vaegkuulja. Hiljem on Pipi kuulmispuue tavaliselt välja tulnud, aga selleks ajaks on teised juba temaga kohanenud. Pipi arvates on nii, et kui vaegkuulja kohe alguses vihjab oma kuulmispuudele, siis on talle avatud vaid madalapalgalised töökohad. Eestis ei olevat vaegkuuljal üldse lootust head palka saada, nii on ka Pipi abikaasa sunnitud töötama võõrsil.
Pipi emagi elab ja töötab hetkel Iirimaal ning teenib seal raha, et remontida kodutalu. Reisinud Pipi veel eriti palju ei ole, ainsad reisid on viinud Iirimaale emale ning Soome abikaasale külla. Paraku pole perel kuigi palju materiaalseid võimalusi, sest pereema on hetkel kodune. Tööleminemise peale ei taha ta mõeldagi, sest ei kujuta üldse ette, kellena või kuhu ta tööle saaks. Vaegkuulmisest hoolimata arvab ta, et müüjana saaks ta hakkama. Vene keelt ta küll ei oska, kuid on arvamusel, et venelased peaksid siin Eestimaal ikka ise eesti keelt rääkima.
Meestel on Pipi arvates kergem, sest nad teenivad rohkem ja neil lihtsam tööd leida. Naised on tavaliselt lastega kodus ja hoolitsevad majapidamise eest. Väga harva juhtub, et naine trügib meeste mängumaale ehk siis kandideerib samale tööle, mida teevad enamasti mehed. Üldiselt on aga naiste palgad meeste omadega võrreldes alati väiksemad. Pipi on seda juttu kirjutades emotsionaalne ning arvab, et naiste palgad peaksid olema kindlasti meeste omaga võrdsed. Tema igatahes ei kavatse tööle minna asutusse, kus makstakse vaid sandikopikaid.
Pipiga tehtud intervjuu keskendus tema kooliajale ning vaegkuuljate-kuuljate eripärale. Jutuajamisest kumas läbi, et Pipi on enesekindel ja ei lase end kergelt jalge alla talluda. Loodetavasti leiab Pipi aega kunagi edasiõppimiseks, reisimiseks ja oma maailmavaate avardamiseks.










DeepCMS