Eesti Puuetega Naiste ühing
Küsitlus
Kas oled tundnud väärkohtlemist?





Tulemused »

Reklaam
Annetamine

Kristiina Tilk Tiiast

Tiia Järvpõld: "Isiklik abistaja on mu käed ja jalad. Mõistus on mul endal."

"Tänu isiklikule abistajale saan elada täisväärtuslikult, olla iseseisev ja elada tavapärast elu," ütleb terve elu ratastoolis veetnud Tiia Järvpõld, otsides uut abistajat.

Tiia Järvpõllu (46) sünd oli raske. Teda elustati 40 minutit hapniku all. Tiia sai sünnitrauma, mille ametlikuks nimetuseks on tserebraalne paralüüs – ajuhalvatus, mis põhjustab liikumis- ja koordinatsioonihäireid.

Ehkki Tiial on kõnedefekt, mille pärast ta vabandab, sujub vestlus siiski tõrgeteta. Ta räägib püüdlikult ja kordab öeldut üle. Tema kõrval on isiklik abistaja Liis, kes kogu Tiia öeldu selgelt ja kõlavalt üle kordab.

14 aastat on Tiia elus hakkama saanud tänu isiklikele abistajatele. Hetkelgi on tema kõrval abistaja Liis, kuid septembris vajab ta lisaks uut inimest, kes teda igapäevategemistes aitaks.

"Liis on minu kõrval kolmandat kuud. Aga septembrist otsin ühte abistajat juurde. Kõige parem on neid ise otsida," räägib Tiia.

Kust abistajad leida? "Suurt rolli mängib juhus. Olen leidnud abistajaid sõbrannade seast, nende abistajate hulgast. Osa neist abistab vabatahtlikult, teised on lepinguga töötajad," ütleb Tiia.

Lepingulisele töötajale tuleb Tiial endal tasuda kuus ligikaudu 400 euro suurune summa. Ülejäänu maksab vald. "Minul on vallaga väga hea koostöö ja olen neile tänulik, et nad on isikliku abistaja teenust rahastada aidanud," ütleb Tiia.

Kõik aitama ei sobi

Tiia ütleb, et isikliku abistaja puhul on oluline väga hea omavaheline klapp. "Muidu ei tule asjast midagi välja. Olen sattunud nende otsa, kes minust aru ei saa – nad ei tea, mida mul vaja on, mida ma tahan. Siis lähevad ära," ütleb Tiia nukralt. "Minu mõistus on küll minu enda oma, aga abistaja poolt on mul käed ja jalad," ütleb Tiia naljatledes. Vastuolu algabki, kui tahetakse aidata, aga tehakse heaga hoopis halba. "Naljakas, kui keegi teine arvab, et ta teab, kuidas ma elama peaksin. Mina küll ei tea, kuidas tema elama peaks ega lähe seda ette kirjutama. Aga neilt tuleb negatiivne energia, seda ei tohi ega ole mõtet enda ligi lasta," ütleb Tiia.

Abistajate õpetamiseks otsis Tiia võimalust neid Tartu rahvaülikoolis koolitada. Paraku ei leitud selleks raha.

"Koolituse eesmärk oli see, et saaksin inimestele rääkida, kes need abistajad on. Ta ei ole hooldaja, see on midagi muud. Isiklik abistaja ei aita ainult puudega inimest, vaid tervet perekonda – tänu talle saavad kõik oma elu elada. Nii ka mina – saan olla täisväärtuslik ühiskonnaliige. Saan olla iseseisev. Teenus on meil Eestis alles lapsekingades ja segane. Tahtsin sellest rääkida, kogemust jagada. Miks rahastust ei saanud, ma ei tea. Aga ma proovin uuesti," ütleb Tiia reipalt.

Ta lisab, et tema on just tänu isiklikele abistajatele saanud ellu viia projekte, mida üksi ei suudaks: "Tänu nende abile on toimunud minu näitused ja koolitused."

Kui küsida Tiialt, kuidas tal üldiselt hästi läheb, vastab ta, et just nii lähebki. Ilmad on ilusad ja ta veedab aega sõpradega.

"Täna käisime ujumas. Ma küll vette ei julgenud minna. Nii külm on. Aga tegevust mul on," ütleb Tiia.

Lubab tantsima hakata

Sa lubasid ühel päeval tantsima hakata? "Jaa. Lubasin. Ma ei ole seda unistust maha matnud. Ma tahaksin oma esimese tantsuna tantsida aeglast valssi. Kes oleks kaaslane, ma ei tea. Pole veel leidnud teda," muigab Tiia.

"Ma olen õnnelik inimene. Iga inimene, ka puudega inimene, peaks julgesti teadma, mis on talle parim ja selle poole püüdlema, et elada rõõmuga. Mul ei ole midagi mu puude pärast tegemata jäänud. Küll ma tantsima ka hakkan. Ma ei ole allaandja," teatab Tiia rõõmsalt.

Kes on isiklik abistaja?

Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna nõunik Aile Rahel Ausna ütleb, et isikliku abistaja teenuse eesmärk on puudega inimese abistamine tema igapäevastes füüsilistes tegevustes, toetades seeläbi tema võimalikult iseseisvat toimetulekut nii kodukeskkonnas kui ka osalemist ühiskonnaelus. Samuti on teenuse eesmärk puudega inimese pereliikmete ja lähedaste hoolduskoormuse vähendamine.

"Hoolekandelise abi osutamisel lähtutakse Eestis põhimõttest, et üldjuhul on kodanikule kohustatud abi andma omavalitsus ehk abivajajale kõige lähema tasandi võimuorgan. Teenuste, sealhulgas isikliku abistaja teenuse kättesaadavus ja kvaliteet on eri omavalitsustes paraku erinev, sest omavalitsustel on oma territooriumi, tulude, elanike arvu jms suurusest tulenevalt ise võimekus," selgitab Ausna.

Et teenuse osutamine annaks soovitud tulemuse, on sotsiaalministeerium koostanud soovitusliku juhise omavalitsustele isikliku abistaja teenuse korraldamiseks. "Eesti on võtnud suuna puudega inimeste kodukeskkonnas elamise ja iseseisva toimetuleku toetamisele. Peale puudega inimese iseseisva toimetuleku paranemise väheneb pakutavate sotsiaal- ja tugiteenuste abil ka omaste hoolduskoormus," ütleb Ausna.

2012. aastal kasutas isikliku abistaja teenust 386 inimest.

Igaüks abistajaks ei sobi

Erika alustas isikliku abistajana kolm aastat tagasi – vabatahtlikult ja ilma eelneva koolituseta. Lihtsalt soovist kellegi jaoks olemas olla.

"Ma olin varem puuetega inimestega kokku puutunud. Mu klassivend oli ratastoolis ja olin seda kõrvalt näinud. Eks ma alguses kartsin ikkagi, loomulikult. Et kuidas ma võõrast inimest aitan. Kõige rohkem kartsin, et inimene läheb katki. Ma ei julgenud abivajajat puutuda. Aga kui ma nägin, et ta ei lähegi katki, kui teda riidessepanekul veidi väänama pean, siis enam nii hirmus ei olnud. Kuna abistajaks olemine on siiski töö, pole ma seda tundnud, et see minu isiklikku elu segaks. Aega jääb ikka enda jaoks ka," ütleb Erika.

Allikas: ÕHTULEHT 17.08.2013

DeepCMS