Eesti Puuetega Naiste ühing
Küsitlus
Kas oled tundnud väärkohtlemist?





Tulemused »

Reklaam
Annetamine

Liikumispuudega Jelena: ma pole pidanud millestki loobuma!

Liikumispuudega Jelena: ma pole pidanud millestki loobuma! 

Liikumispuudega Jelena leiab, et kõiki, nii terveid kui ka haigeid inimesi, tuleks kohelda võrdselt – igaühel on oma erivajadused. "Mõni räägib sosinal, pilgutab silma või on kiilakas. Tean mehi, kes ütlevad, et geelküüsi kandvad naised on erivajadusega, see on nende puue – käia iga paari nädala tagant hoolduses."

Jelena (38) oli nelja-aastane, kui ta vanemad said teada, et tütar on ja jääb erivajadusega inimeseks. Isapoolne pere soovitas Jelena lastekodusse anda, ema sellega päri ei olnud ja isa otsustas pere juurest lahkuda.

"Emast sai pere ainuke toitja, minu ja mu venna õpetaja. Ta on olnud mu suurim tugi," on Jelena emale tänulik.

Jelena sai aru, et on kaaslastest erinev siis, kui koolis narrima hakati: kõõrdsilm ja kõverjalg on enim meelde jäänud fraasid. "Kiusamist ei olnud palju, õpetajate ees ei julgenud keegi midagi öelda. Ometi panid need üksikud pilgud mind end peeglist teistmoodi vaatama."

Hoolimata kaaslaste pilkudest, ei takerdunud Jelena nendesse, vaid tegutses edasi – tahtis kõike teha ja proovida ning leidis endale meeldivad huvialad – näiteks ujumise, milles ta sai 1998. aastal Eesti Invaspordiliidu parima sportlase tunnustuse.

"Tuleb mitte tähele panna. Olla sisemiselt tugev, leida endale hobi ja areneda profiks. Kui see ei aita, vahetada keskkonda ja rääkida murest usaldusisikuga," jagab Jelena näpunäiteid, kuidas kiusajatest üle olla.

Teinud kõike, ka ekstreemsporti

2009. aastal lõpetas Jelena Tallinna tehnikaülikooli keemia ja materjalitehnoloogia teaduskonna. Tuleval aastal täitub 15 aastat tööstaaži Tallinna veterinaar- ja toidulaboratooriumis, kus ta töötab toidu mikrobioloogia osakonna peaspetsialistina. Peale selle teeb Jelena lepingulist tööd Eesti akrediteerimiskeskuses ning kasvatab üheksa-aastast poega Sebastiani.

"Olen proovinud väga ekstreemseid spordialasid, nagu sukeldumine ja surfamine, teinud teoks langevarjuhüppe, osalenud jäärajarallis erivajadustega naiste klassis, käinud pojaga matkamas, töötanud ühe õppeaasta keemiaõpetajana kuulmispuudega õpilaste koolis," loetleb Jelena tegevusi, millest igaüks on teinud teda kogemuse võrra rikkamaks.

Praegu unistab ta autost ja jalgrattast, et sõitmist harjutada ja tervist parandada: "Haiguse tõttu pean võimlema ja end liigutama elu lõpuni. Eriti soovitatud on rattasõit, ratsutamine ja ujumine. Oma väikese palga ja kodulaenu tõttu ei saa neid unistusi praegu täita."

See aga pole veel kõik – Jelena on osalenud koolitustel alates inglise keelest kuni arvuti­disaini, kodulehe valmistamise ja projektijuhtimiseni välja, lähiaastatel on plaanis alustada doktoriõpet.

Ehkki Jelena on hakkaja naine, ei salga ta sedagi, et vajab abi: "Ma ei jõua poest raskeid kotte tõsta ja vedada. Juba väike raskus rikub mu niigi õrna tasakaalutunnetust. Väiksena kukkusin palju ja põlved olid alatihti katki, aga ma ei kasutanud siis ei karku, keppe ega tugiraami, vaid liikusin iseseisvalt, tugevalt longates."

Praegu kannab Jelena ortopeedilisi anatoomilisi jalatseid ja tugitaldu, selja tugivööd, aeg-ajalt ka prille ning spetsiaalset toetavat riietust.

"Tuge vajan väljaspool kodu liikudes, eriti kevadel-sügisel-talvel, kui tee on libe või lumevallides. Abi vajan ka kodutöödes ja aknapesus, sest ei saa sellesama mainitud tasakaalu pärast kõrgele ronida," loetleb Jelena ja kiidab oma pere: ema, venda, tema pere, võõrasisa, vanatädi ja poega. "Pere on see, kes toetab alati. Nemad jäävad, kui juhtub õnnetus."

Et Jelena on osalenud mitmes iseseisva elu koolitusel Soomes, tõdeb ta, et meil on veel pikk tee minna.

"Meie ühiskonnas puudub mõistmine ja hoolivus. Kui erivajadusega noored ja vanad saavad seal iseseisvalt hakkama, siis meil määrab inimese saatuse pere päritolu, raha ja tutvused, mitte iseenda potentsiaal ja kasulikkus ühiskonna jaoks," teatab Jelena nukralt ja toob mõne näite: "Minu eksabikaasa pidi päästekoolis õppides varjama, et kasutab jalaproteesi. Üks ratastoolipoiss ei saanud eksabikaasaga samasse kooli õppima – sest oli ratastoolis. Töö aga oleks olnud ideaalne – istuda laua ääres ja vastata telefonile. Ise tahtsin minna meditsiinikooli, aga mulle öeldi, et haige inimene ei saa terveid ravida."

Et erihoolt vajavaid inimesi mõista, soovitab Jelena mõelda end nende olukorda: "Mõtle, kui sul oleks kasutada abiraam või ratastool, kuulmisaparaat – mida sa teeksid? Meil kõigil on erivajadused – kes on kiilakas ja kes pilgutab silma, mõnel on jalanumber liiga suur, aga neid kõiki tuleb võtta võrdsena. Nii nagu ratastooli kasutav sõber, vajab tuge näiteks ka laste­käruga bussi tulev ema. Lihtsalt märka ja tegutse – üks väike asi!"

Ole abiks puudega naistejõulupeo korraldamisel

Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühingu, kuhu ka Jelena kuulub, missiooniks on abistada ja toetada erivajadustega neide, naisi ja nende peresid ning ehitada üles viisakusele, õiglusele ja igakülgsele turvalisusele rajatud ühiskonda.

Ühingu ambitsiooniks on kõige muu kõrval ühiskondlike hoiakute muutmine. Nende motoks on: õiglus ja armastus ei ole puudega! Et enamik ühingu liikmeid on vähekindlustatud, töötud või pensionieas eri puudega üksikud naised ja emad, kes kasvatavad ka liikumispuudega last, palub ühing abi 13. detsembril peetava jõulupeo korraldamisel.

Kes saab toetada ürituse korraldamist rahaliselt, et tasuda invatranspordi, ruumi üüri ja pisemate väljaminekute eest, saavad oma panuse anda MTÜ Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühingu arvelduskontole EE642200221057250239 (märksõna: annetus, jõulud 2014). Abi ei pea aga olema vaid raha. Kel on südames soov küpsetada jõululauale midagi maitsvat, poetada midagi kingikotti või muul viisil kaasa lüüa, võivad ühinguga julgelt ühendust võtta telefonil 5347 7636 või e-aadressil thpnu@epnu.ee.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/607637

DeepCMS