Eesti Puuetega Naiste ühing
Küsitlus
Kas oled tundnud väärkohtlemist?





Tulemused »

Reklaam
Annetamine

Kati Murutar (artikli autor). Kristist, Jannest ja Marest

Puuetega naised-emad pole peast jalutud ega arust pimedad
Kati Murutar


Ei ole tähtis, millist liiki puue võib mõnel naisel olla, ikkagi on ka puudega naine Naine.

 

Olenemata sellest, kui raske on haigus või kahjustus – tööinimesena ennast teostada ning topelt-pingutusele vastavat tunnustust ja tasu vajavad haavatud naised enamgi kui terved. Millises eas õnnetus ka juhtus, emaks saada ja lapsi väärikateks inimesteks kasvatada igatsevad ka need naised, kes end isekeskis reipalt santideks nimetavad.
Isekeskis olemiseks moodustati viis aastat tagasi Eesti Puuetega Naiste Ühendus, mis ühendab eriliste vajadustega naisi tütarlapse-east vanaemadeni. Selleks, et ühisel jõul kaitsta nende enesehinnangut ja väärikustunnet, et jagada kogemusi, kuidas ratastooli ja muude abivahenditega toime tulla, et ühiselt võidelda positsiooni ja erialaste võimaluste eest meie ühiskonnas ning – mis olulisim – et üksteisele õpetada, mil moel lapsi hoida ja kasvatada: jalutu ema lapsed peavad ju käima ning tumma emme järelpõlv rääkima õppima.

Suured sinised silmad saatusekaaslaste teenistuses
Tulevikus pole kindlasti midagi erilist selles, kui koolides-instituutides sõidavad õpetajad ratastoolidega tunde-loenguid andma. Praegu hoiabõpetaja Kristi Viisimaa suuri ebatavaliselt siniseid silmi peal saatusekaaslastel, kes õpivad Astangu toimetuleku keskuses elukutseid, mis sobivad liikumis-, kuulmis- või ka kerge vaimse puudega inimestele.
---

Laulatamata mees magas elukaaslase ema-isa korteri ühes toas õiglase und: oma korteri müümine võlgade katteks oli olnud väga väsitav. Teises toas mängisid relvakaubitseja väiksed tütred, üks poolteist, teine kuus aastat vana. Naine leidis koristades kapi pealt püstoli, mis oleks pidanud olema relvakapis, mitte laste käeulatuses. Ta võttis relva, et see kindlasse kappi viia ja…
Kui kuul läbistas ülilähedasest lasust tema kõhunäärme, suured veresooned ja seljaaju, ei tundnud ta mingit valu. Teadvustki ei kaotanud. Nägi, kuidas mees kutsus kiirabi, kuidas suurem tütar sai kohutava shoki, kuidas operatsioonisaalis võeti tal sõrmused sõrmest… Nädal pärast arvukaid operatsioone tuli ta teadvusele. Pika haiglasoleku kulminatsiooniks sai ta aru, mida arst silmas pidas, kui talle ratastooli voodi ette lükkas: tema edaspidine elu veereb seal.
Tütar tuli shokist psühhiaatri abita välja, ehkki tõmbus endasse. Mees tiksus niigi sassis suhete taktis veel mõnda aega kohusetundlikku kooselu, ent kuna oma sõnul kannatas tema selle tragöödia pärast kõige rohkem ja vajas kõige rohkem tuge ja lohutust, oli ju loomulik, et ta peagi ühe venelannaga abiellus. Ema-isa hoolitsesid mõlema tüdrukukese eest, kuni Kristi rehabiliteerus.
“Haapsalu taastusravikeskuses ärkasin tõepoolest uuesti ellu,” meenutab suurest töökoormusest kõhnaks jäänud põskedega naine. “Ma polnud varem ühtki ratastooliinimest lähedalt näinud. Suhtusin neisse nii, nagu minussegi praegu sageli – kui on ratastoolis, järelikult on ka katus ära sõitnud. Et tuleb valjusti ja aeglaselt rääkida või nii. Haapsalus olin rabatud, kuidas äsja tooli jäänud noored inimesed nalja viskasid ja enda üle ilkusid. Jälgisin noormehi, kes olid tundmatus kohas vette hüpates või purjuspäi üle katuse rallides jäänud nn. kaelakateks, peadeks, millest allpool on ka käed halvatud – ja sain aru, kui erakordselt hästi mul on läinud.”
Kuna vettehüpete ja autouljuse tõttu sandistunud noori tekib üha juurde, peaksid tänased ratastoolinoorukid Kristi meelest veerema koolist kooli ja lastele jutustada, kui kergesti sekundi murdosa vältel selline pöördumatu prõks käib.
“Üksteisele õpetama, kuidas oma elutute jalgadega ümber käia, kuidas voodist tooli ja toolist potile pääseda, peame ka tingimata – igaüks eraldi ei pea seda omal käel avastama,” teab naine. “Ehkki iseäranis alguses saab üksjagu nalja ka. Minu 8kilosel mugaval toolil näiteks on taga abirattad, mille saab paigalseisu ajaks alla lasta ja end tahapoole toetada. Kui unustan tagarattad alla lasta ja viskun hooga seljakile, käin lõbusasti üle pea. Käetoed kaitsevad pead, nii et võin siis haiget saamata abitu sitikana sipeldes täiest kõrist naerda ja paraja võimlemise järel end jälle kokku korjata.”
Kui väiksem preili Alliksaar – Kristi tütarde isa on poeet Arturi järeltulija – pisike oli, jäi ta tänaval ema süles sõites sageli magama ning Kristi koges möödujate ebalevaid pilke: miks sellisel laps on? See ei eksitanud teda, sest ta sai kiiresti aru, kui algelised ja lapsikud on esialgu veel suhtumised. 30aastane naine tahaks kogeda ratastoolirasedust. Teada saada, mismoodi siis hingatakse ja sõidetakse, sünnitatakse ja beebit hooldatakse.
“Oleme minusuguste sõbrannadega itsitanud, et paneme lehte kuulutuse: kes tahaks toolis titte teha?” naerab Kristi. “Tegelikult on ratastoolis meestel palju kergem leida naist, kes teda tõepoolest armastab, mitte üksnes kaastundest ei hoolda. Mehed pole loomult hoolitsejad. Mul on küll väga häid sõpru, aga ikka on nii, et väga hoolitsev tingimusteta armastaja ei tundu mehelik ning mehelik jällegi ei võtaks koos minuga topeltkoormat.”
Kolm väga tähtsat meest on Kristil siiski: isa, vend ja kojamees. Et isa ja ema on olnud lapsi kasvatades pidevalt tütre kõrval ja asemel, oleks ebaõiglane öelda, et ta on üksikema. Saatuse ebaõiglus aga ilmutas end tala näol, mis ehitusmeistrist isale peale kukkus. Kui oleks pikuti langenud, oleks mehe tapnud. Kuna langes põiki, purustas tema mõlemad sääreluud, nii et mõnda aega sõitis mööda – õnneks avarat – korterit kaks ratastooli. Kojamees veeretab noorproua Viisimaa kolmandalt korruselt alla ja aitab käsijuhtimisega autosse. Kui linnas või maanteel on abi vaja, kihutab vend kohale. Ja pärast tööpäeva kodus veeretab kojamees Kristi jälle trepist üles. Mistõttu tekitab pärast tööd külas või teatris käimine mõningast ebamugavustunnet.
Pärast eeskujulikult lõpetatud keskkooli ei söandanud Kristi kõrgkooli minna, sest kartis kohutavalt eksameid: “Kui seda heledat laksu poleks käinud, oleksin ilmselt ka pärast teist last läinud tagasi Olümpia hotelli suveniirimüüjaks. Uuesti ellu ärganult läksin Astangu toimetuleku keskusesse ametit õppima. Siis kümblesin natuke aega lootusetult tööpakkumistes ja seejärel hakkasin esialgu paari tunni kaupa sealsamas Astangul tunde andma. Oma suureks üllatuseks avastasin, et olen õpetajaks loodud. Tartus kaugõppes end täiendades lükkasin oma maailma avaramaks ja nüüd õpetan saatusekaaslastele arvutit ja kümne sõrmega pimetrükkimist, sekretäritööd, ärieetikat ja etiketti.”
Mingit rutiini pole niipeagi peale tungimas näha – tundideks valmistumine on põhjalik loominguline töö, mis pideva arengu ja teisenemise tõttu pidama ei jäägi. Pisut kurnav on vaid kerge vaimse puudega õpilastele arvuti õpetamine: iga kord tuleb otsast alata, kuni järsku jõuab õpitu nii edukalt kohale, et noored on oma headest testitulemustest ka ise rabatud.
“Astangu keskus kasvatab tegelikult hellikuid,” mõtiskleb Kristi. “Neil on suurepärane ühiselamu, kooli juures füsioteraapia ja bassein – muide ma ise tunnen end kahes kohas täisväärtusliku inimesena, keda kasutu alakeha maapõhja ei vea, vees ja autoroolis – ja neil makstakse kaks toidukorda kinni. Aga nemad virisevad ikka ning koolist lahkudes on eluliselt abitud hellikud, ma kardan.”
Kristi enese tütred, tänaseks teise ja kuuenda klassi piigad, on pidevalt olnud majapidamises täisväärtuslikena sees. Oskavad eranditult kõiki olmetöid, lisaks piinab vanem tütar nooremat pedantse õevalvega – kas kõik on õpitud, hambad pestud, kooliasjad koos…
“Ei mu tütred ega nende sõbrad märka enam ammu, et ma ratastoolis olen. Pean neile mõnikord tagasihoidlikult meelde tuletama, et puu otsa ronida mul siiski täna tuju ei ole,” muigab Kristi. “Küll aga häirib see, et nende õpetajatega saan suhelda põhiliselt telefoniteel ja nende esinemisi vaatama ei pääse üldse.”
Varem ehitatud koolihooneid ja kultuuriasutusi on kulukas kui mitte võimatu toolirahva jaoks ümber ehitada. Uued majad on kaldteedega ja iga-inimese-sõbralikud, vanemad aga on ka parima tahtmise juures invaliididele sobimatud. “Kui tahate ette kujutada, kuidas tunneb end ratastoolis inimene, kes ei pääse juuksurisse, ratastega ema, kes ei küüni kooli ei lapsevanemate koosolekutele ega aktustele, oletagem, et enamus inimkonnast elab ratastoolis, vaid üksikud on niinimetatud pikad. Need pikad on endale sobivatesse kõrgetesse majadesse suletud. Teistesse ei mahu nad sisse. Toolis istujad teevad pikkadele selgeks, et lagede kõrgemaks tõstmine on mõeldamatult kulukas. Lasku parem jalad vahelt ära lõigata ja labad otse tagumiku külge õmmelda. Ei meeldi? Siis kobige oma kõrgetesse karpidesse tagasi!” hakkab Kristi lustakalt naerma ning veereb siis pesu triikima. Tolmuimejaga põrandat üle käia pole mõtet, sest kui ema tuleb töölt, vajab ta väljaelamiseks ja kojukohanemiseks seda vehklemist ja müristamist ise.

Habras-sitke käsikaudu võitleja
Kleenuke ja kaunis Janne Jerva toimetab oma loodud Eesti Pimemassööride Keskuse looduslike materjalidega kaetud seinte vahel täpsuse ja kiirusega, mis ei lase võhikul oletadagi, et ta ei näe. Rääkides võitlusest ministeeriumi ja teiste hangunud bürokraatia esindajatega surub ta hambad kokku nii jõuliselt, et tema lõug muutub peaaegu mehiseks – seejuures vaatab ta kuulajale otse silma sisse.

- - -

Kui kolmeaastane lapstükk näeb maal vanaema juures olles laudas vastsündinud lambatallesid, mis ta siis teeb? Lipsab täiskasvanute teadmata lauta tallekestele kalli-kalli tegema. Aga vana lammas ei kiida selliseid hellitusi heaks ning teeb inimeselapsele kolli-kolli. Plikatirts lendab sellise võmmu peale peaga vastu maakivist laudaseina. Ei nuta ega minesta, tõuseb püsti ning mängib ja kasvab edasi.
Aastaid hiljem, kui tema nägemine pidurdamatult halvenema hakkab, näitavad röntgenülesvõtted, et tal on olnud kaelaluumurd. Ehkki diagnoos on tänini panemata, võib arvata, et Janne sai hoobist peaju nägemiskeskuse süveneva kahjustuse.
“Läksin pärast kooli tööle müüja ja laohoidjana. Tahtsin ilmselt alateadlikust tarkusest minna ülikooli defektoloogiat õppima, aga ema laitis selle maha ja mina olin küllalt rumalalt pai, et sõna kuulata,” meenutab Janne. “Kui tütar Marin sündis, siis nägin teda veel suhteliselt hästi. Nüüd aga on nägemisjääk üks-kaks protsenti. Mõnel päeval pisut parem, mõnel täielik must auk.”
Pimedaks jäädes oli noor naine kaheksa aastat absoluutselt kodune. Lihtsalt ei olnud võimalik kuhugi minna, sest kõigist puudeliikidest on just pimedate rehabilitatsioon Eestis kõige mahajäänum: ratastoolis on raske soovitud kohta pärale jõuda, aga kohal olles saab täisväärtuslikult tegutseda, pimedail polegi tahta kuhugi pärale jõuda. Nende jaoks pole erialasid, mille kaudu end teostades potilillest erineda. Varem tüüpiline vaegnägijate töö, harjade valmistamine, on jäänud piiritu Vene turuta ning HongKongist vajub peale harjalaviin, mis muudab siinse töö mõttetuks.
Janne otsustas iga hinna eest elus olla ja tegusaks saada-jääda ning ühines PHARE rehabilitatsiooni-projektiga. Oma tütre isa saatis ta tolle emale tagasi järelküpsemisele, et saaks segamatult Pirita-Kosel asuvat maja ümber ehitada. Võttis õe teisele korrusele elama ja on nüüd tolle perele rohkemgi abiks kui vastupidi. Ning läks ülikooli sotsiaaltööd õppima.
“Mul oli seda diplomit hädasti vaja kasvõi selleks, et sotsiaalministeeriumis Keegi olla. Et ükskõiksed ametnikud ei istuks mulle lihtsalt pähe, kui meie asju ajamas käin,” selgitab Janne. “Ministril peaks mõni nõunik olema puudega inimene või vähemalt meie esindaja. Just pimedate elukorraldus on Eestis kõige mahajäänum. Täpsemalt öeldes puudub. Ent mina isiklikult ei taha politiseeruda ja teiseks ei soovi ma üle anda ka pimemassööride keskust, mille Tõnismäe polikliiniku taha rajasin.”
Eestis on tänaseks üle 40 pimeda massööri, kellel on tänu meelte kenale kombele üksteist kompenseerida, ebatavaliselt tundlikud ja osavad käed ning keda kogenud eelistavad nägijatele.
“Kui käisin füsioteraapia assistentide kursustel, öeldi mulle alguses, et minusugune küll seda dokumenti ei saa,” naeratab Janne kibedalt. “Niisugune jõhker mahakandmine näitas, et õpetajad ise ei teadnudki, mida õpetavad. Kui nad poleks mulle vabandades ja naeratades mu adjustaati kätte andnud, oleksin võinud neile väga palju halba teha. Mida ma üldsegi ei taha.”
Mitmel kohal üheaegselt rabamisele lisaks on Janne ajul pidevalt mitmekordne koormus. Lakkamatu enesetõestamine, et saatusekaaslastele oleks tee ette tehtud. Alaline mälust viimase välja pressimine: tänaval liikudes peab ta viimse kui pisiasja meelde jätma, et mitte ära eksida, iga asja käest ära pannes tuleb meelde jätta, kuhu just, dokumente reastades jätab ta üksipulgi meelde, mis neist ühegi peal oli. Rõivaste ja huulepulkade värvused ja omavaheline kokkusobivus, kööginõude ja toiduainete asukohad… Eks proovige kinnisilmi mobiiltelefoni käsitseda. Minge displeid lugemata toiminghaaval soovitud suunas – kuhugi ei jõua ju! Janne jõuab. Eksimatult.
“Tütar Marin on nüüd 15aastane ja mulle tundub, et puberteedi kõige hullem puhang on õnnelikult möödas. Kui ma nüüd ütlen – näita, ma vaatan, mis sul seljas on (mis tähendab mõistagi näpuga katsumist) – siis ta ei lase enam jalga. Sõbrannadelt, keda oma silmadena kasutan, kuulen ka, et tüdruk ei pane enam kolme kihti kreemi ega viit värvi laupuudrit ülestikku. Proovis ära – ja ilmselt tänu sellele, et ma paanilise keelamisega trotsi ei tekitanud, jättis järele,” muigab Janne. “Kord kuulsin siin keskuses, kuidas kõik kliendid ohkavad millegipärast valulikult. Marin istus koos sõbrannaga vaikselt nurgas ja ajas endale jõnkshaaval rõngast läbi huule. Aga sai mõne aja pärast aru, et sellest jääb arm ja võttis ära, ilma et ma oleksin midagi öelnud.
Praeguseks on tema rõivamaitse üllatavalt klassikaliseks muutunud. Kui varem käisime mulle riideid-kingi ostmas sõbrannadega, kes teadsid täpselt, mida ma tahan, siis nüüd käin tütrega. Marin kirjeldab, et see-ja-see on jube kihvt ja moes, aga mina seda ei kannaks, too-ja-too jällegi on liiga mage – järelikult jõuame kompromissile.”
Erilise ema sõbrannana kasvav tüdruk, kes töötab seoses sellega, et hinded lähevad koolis üha paremaks, ilma et emal oleks võimalust tagant torkida, nädalavahetuseti pizza-tüdrukuna. Tööpäevadel käib ema rajatud keskuses abiks – korrastab raamatupidamist, teeb ülekandeid, võtab vastu uustulnukaid.
“Äsja pimedaks jäänud on reeglina omadega täiesti läbi ja vajavad tõsist tegelemist. Mul käib selle juures õnneks abiks üks pime ajaloomagister, kes on samas ka sotsiaaltööd õppinud,” tunnistab Janne, et pimedaks jäämine on ju tegelikult iga inimese õudusunenägu – teed ärgates silmad lahti, aga ikka oled kotis, ja nii jääbki. “Mõni jääb koju kapi taha kannatama. Enamus siiski tuleks ellu tagasi, kui riik vähegi kohta leiaks. Ma ise katsetan uutes seltskondades inimeste reaktsioone selle peale, kui ütlen, et ma ei näe. Osa muutub eufooriliselt optimistlikuks ja abivalmiks. Enamiku jaoks kehastan aga nende suurimat hirmu ja nad muutuvad vaikseks nagu hirmunud lapsed.”
Janne tõdeb, et on muutunud pimedana üha sensitiivsemaks. Nii masseerijana, ruumis liikujana kui inimeste tunnetajana. Sestap peavad tema tulevased väimehekandidaadid arvestama sellega, et nad nähakse läbi. Mitte kuidagi ei õnnestu varjata, kas vääritakse ema Janne vapral eeskujul topelt-tubliks ja efektiivseks kasvanud tütart või läheb kukepoeg tagasi inkubaatorisse küpsema.

Ristpistes vanaema omaloodud maailmas
Elu aeg vähemalt kiloraskust ortopeedilist saabast kaasas kandnud Mare Abner nõuab, et ka puuetega naisi koheldaks kui daame. Ja et tööandjad esiteks ei kardaks puudega töötajaid, kes. Hinnates elus olemist ja võimalust töötada on nad kohusetundlikum ja pühendunum kaader kui need, kellele töökoht on tüütu enesestmõistetavus. Olles ise kõik olmelised ja lastekasvatuslikud teadmised hankinud raamatutest ja katse-eksituse meetodil, teeb ta kõik endast oleneva, et ühingusse kogunenud temakesed ei peaks enam igaüks eraldi oma jalgratast leiutama.
- - -

Sõjajärgsel karmil Stalini-ajal sündis väike tüdruk, kellega oli hästi kõik peale selle, et ta jäi orvuks. Siis aga koges ta aastaid kohutavat valu ja piina, sest haigestus luu-tuberkuloosi, mis aegamisi ent pöördumatult moonutas tema parema jala ja vasaku käe. Kuna tal ei olnud vanemaid, kes võinuksid teda kohelda kui santi – millega paljud tänapäeva emad-isad oma laste elu kihva keeravad – kasvas ta väikeseks võitlejaks, kes otsustas saada raamatukogu-töötajaks.
Kõrgharidus tuli omandada töötamise kõrvalt, sest ainsatki ülalpidajat väikesel Marel ei olnud. Ning Tallinnasse suurkooli minnes läbis ta ka mitu – paraku üsna edutut – jala pikendamise operatsiooni, et suuta pealinna tempoga ühes rütmis joosta. Jooksis nii hästi, et soetas endale täiesti nullist alustades Mustamäele ühetoalise, kus sündis tütar ning kus mees endale maovähi napsutas.
Teine mees küsis nende romaani alguses, kas Mare ikka lapsi saab – see tegi naisele hirmsasti haiget, sest ta on täiesti normaalne temake, kes oli liiatigi juba ühe lapse ilmale toonud. Peagi oli neid koos pisipojaga ses ühetoalises juba neli.
“Kuna tollal polnud ju mingeid beebihooldusvahendeid ja mul ei olnud ka rinnapiima, mäletan üht lõputut tummide ja mähkmete keetmist,” on Mare õnnelik, et tänastel naistel on kõik võrratult lihtsam ja säästvam. “Nii nagu söögitegemise, õppisin ka lastekasvatuse ära käsiraamatute järgi. Tollal mähiti aga lapsed ju kookoniks, süüa anti kella pealt ja sülle ei tohtinud võtta, sest see hellitavat lapse ära.
Aastane laps tuli sõime panna ja mul on senini kõrvus lapse nutt, mis mind saatis, kui ma ka ise nuttes mööda koridori töö poole lonkasin. Seda ei saa enam heastada. Küll aga saan meie naisteühenduse kaudu tänastele liikumispuudega emmedele õpetada, kuidas ühe jala peal seistes ühtaegu nii last südame vastas hoida kui ka suppi keeta. Ja kuidas tormiga võideldes vaevu püsti püsides kinni hoida lapsevankrit, mis vägisi ära tahab lennata. Eriti kui kahjustatud on ristpistes vastaskäsi-jalg. Nimelt abi tuleb paluda!
See ei käi mitte ainult meie 70 naise kohta. Ka lisavajadusteta naised ei peaks nõrkemiseni kõike ise tegema. Tööl käima, laste eest vastutama, maja pidama ja meest ümmardama. Nüüd, kus mees ei mütta metsas ega põllul, on kõigist töödest pool mehe püha ülesanne. Seda enam, kui toimetused on naise jaoks puude tõttu mitmekordselt vaevalised.”
Et Mare on pidanud oma mõlema mehe eest, kellest ka teine on juba mõne aja eest siit ilmast lahkunud, kanaemana hoolitsema, läheks ta kolmandal katsel mehele vaid sellisele, kes teda ennast hoiaks ja hellitaks. Ent õigupoolest ei jaksaks ta ka ideaalse tugevama poolega õhtuti pärast tööd meditsiiniraamatukogus enam suhelda. Ehkki Mare elab üsna kesklinnas, peab ta iga ilmaga oma kohmaka saapaga, mida ta triikrauaks nimetab, trammile rähklema ja vanalinnas tükk maad jalgsi edasi minema. Tööl annab ta simultaani nii erialatööd tehes kui ühingu asju ajades. Õhtul ei jaksa enam hästi teatrisse-kontserdilegi minna, vaid tahaks oma armsasse elu jooksul välja teenitud kolmetoalisse: “Mõne aja eest murti siia küll sisse ja viidi ära kõik kallid asjad, mis lapsed mulle kinkinud olid. Ma ei jäänud ka selle peale nurka nutma – lasin aknad ümber ehitada ja kodu kindluseks muuta. Teist korda ma ennast enam röövida ei lase. Nii, nagu ei lasknud endale noore kõrgharidusega naisspetsialistina ka sellepärast vähem palka maksta, et lonkan – see eeldab just vastupidi, palgalisa!”
Kange on ka Mare tütar – peab oma firmat, mis kaubitseb ehtsast linasest kangast voodipesu ja muu kodutekstiiliga. Poeg õpib samal ajal muusikaakadeemias löökpille. Mõlemad on abielus ja mõlemal on väike tütar – Ingrid natuke suurem, Gretel pisut tillem. Mare kurdab, et talle tuuakse lapselapsi liigagi vähe hoida.
Järelikult tuleb üle jääv emalikkus-vanaemalikkus suunata teiste naiste aitamisele: “Kõige valusam probleem polegi see, et naised ei julge lapsi saada. Nad on järjest rohkem üle viltustest pilkudest, mis neid emaduseks sobimatuteks hindavad. Avamaailmast tulevad ratastooliinimesed on meiegi rahva ära harjutanud faktiga, et jalust vigane pole peast segane, vaid naine nagu naine ikka.
Valusaim on hoopis fakt, et meie ühingul pole ette näidata ühtki harmoonilist peret, kus mees oleks pärast õnnetust ustavalt naise kõrvale jäänud. Isegi kui mees põhjustas tragöödia, ei minda psühholoogi konsultatsioonile ning selle asemel, et kohaneda ja abielu uuelt tasandilt jätkata, põgenetakse oma süütunde eest teise naise juurde. Enamus mehi üsna kohe ja päriseks. Ilma et pärast lastele toetustki maksaks. Mõni on vormiliselt küll abielus edasi, ent harrastab selle kõrvalt enesestmõistetavalt ühte kuni mitut lisaelu. Terve naine saab petetuna-jätetuna väga haiget – mis siis veel haavatud ja võitlusvõimetust temakesest rääkida.”
Mare kinnitab, et talle pole mehed truudusetusega iialgi haiget teinud. Küll aga on ta pidevalt pihta saanud murega, millest ühendus aitab nooremaid naisi loodetavasti üle saada: ei saa ja ei sobi efektselt, naiselikult ja seksikalt riietuda. Vanemate, kaaslaste ja üldsuse suhtumise tõttu põlatakse keskmisest erinevat keha nii, et pakitakse ta ilmetult sootuks, masendavalt üheülbaliseks: “Seadusandlusest seksuaalsete abivahenditeni – nii paljut on vaja naistele tutvustada ja enesestmõistetavaks muuta!”



Paradoksaalsel kombel on nii neile kolmele kui ka paljudele teistele puuetega naistele nende õnnetus teatud mõttes ka õnnistuseks. Ei oleks helge pea ja pedagoogiandega Kristist saatusekaaslaste õpetajat ega visa valgustustööd tegevat avaliku elu tegelast saanud, kui hoolimatu mehe laetud relv poleks kapi peale ununenud. Poleks Eesti pimedatel sellist eestkostjat, projektide punujat ja vaimset ema nagu Janne, kui lambaemand teda peaga laudaseina poleks visanud. Luutuberkuloosita jäänuks Marel oma kutsumus leidmata ning 70 vigasel eestlannal ei oleks ühendust, kust hingelist ja teabelist tuge leida.
Need naised kasutavad oma andeid maksimaalselt, sest elus olemine on ime, mida ei tohi raisata, vaid mida tuleb päevast päeva mitmekordse jõu ja efektiivsusega teenida.

DeepCMS