Eesti Puuetega Naiste ühing
Küsitlus
Kas oled tundnud väärkohtlemist?





Tulemused »

Reklaam
Annetamine

Jelena Kudrjašovast

Pole aega muretseda

Pime harjavalmistaja Jelena on toimekas naine, kes jaksab peale põhitöö veel mitme …

Pime harjavalmistaja Jelena on toimekas naine, kes jaksab peale põhitöö veel mitme asjaga tegelda. Küll on ta lokirulle monteerinud, töötanud Ahhaa keskuses pimegiidina, lisaks juhib ta raadiosaateid. Kõige elavamalt meenutab naine pimegiidi tööd möödunud aastal Ahhaa keskuses nähtamatul näitusel. “See oli huvitav ja eriline,” meenutab tartlanna, “viisime nägijad pimedate maailma – ühte parki, nii et asju saadi vaid käega katsuda, ilma midagi nägemata.” Pärast seda sõideti paadiga ja käidi kohvikus. Kõik toimus pimedas. “Nägijaid vapustas selline kogemus,” lausub pimedana sündinud Jelena Kudrjašova (53). “Suur hirm oli pimeduse ees, eriti ei usaldatud, kuid julgustasin osalejaid: siin pole astmeid ega midagi, kus haiget võiks saada.” Kõige julgemad olid lapsed, nemad ei kartnud midagi ning neil oli põnevust ja lusti kui palju. Raadiosaatejuht “Me teeme raadiosaateid, meil on helitehnik, kes on ise ka vaegnägija,” vestab südikas naine. “Paneme kokku teemad, mis inimesi võiks huvitada.” Kord kuus on üks saade ja teema valib muidugi saatetegija ise. “Raadiosaateid saab kuulata meie süsteemis levitatavate helikandjate kaudu,” selgitab Jelena. “Püüame ikka intervjuusid teha või kui on toimunud huvitavaid üritusi, anname neist kuulajatele teada.” Samuti tehakse vestlussaateid juubilaridega. Põnevust lisavad muidugi inimesed, kes teevad midagi erilist ja on nõus jutustama oma tegemistest teistelegi. Teemadest puudust ei tule. “Mina teen intervjuusid, räägin raadios, vahepalaks pakume head muusikat,” kirjeldab Jelena.

Alguse sai raadiosaadete tegemine aga tõlkimisest. “Lugesin vene keeles pimedate ajakirju ning leidsin, et see pakuks huvi ka teistele. Siis mind kutsutigi saatetegijaks, sest ma pakkusin välja paeluvaid teemasid,” ütleb naine heatujuliselt.  Raadiotööd, mida ta on teinud ligi 30 aastat, peab ta loominguliseks eneseteostuseks. Pimedale on see igati jõukohane. Intervjueerimisel on abiks digitaalne diktofon, mis juhendab ja ütleb, millal on seade valmis lindistama ja millal on aeg nupp kinni vajutada. Intervjuusid pimedate heliajakirjale Epüfon on naine teinud saja kandis. Raadiotöö juures on tähtis, et kõrval oleks üks nägija, kes loeks materjale, siis on pimedatel kergem neid ette kanda. “Muidugi on ka selliseid saatejuhipaare, kellest kumbki ei näe, ja nad saavad väga hästi hakkama,” räägib naine tööst raadiosõlmes. Silmade asemel käed Pimedana sündinud Jelena ei oska nägemisest puudust tunda ega mõtlegi valgusemaailmast. “Kui sa tead, et ei näe, ei tohi sellest endale probleemi tekitada, vaid tulebki selle teadmisega elada,” usub Jelena. “Elu õpetab, et peab leppima sellega, mis on, ja võtma sealt, kust võtta on, kasutama oma käsi ning lootma teiste inimeste abile.” Vastasel korral oleks ju väga raske elada.
Loomulikult läheb aeg-ajalt kõrvalabi tarvis. See, et kuhugi ei saa üksi minna, alati peab kaasas olema keegi, kes silmi asendab, häirib Jelenat küll. Üksinda tänavail liikuda on omaette katsumus. “Kõige rohkem aitavad mind õde ja tema pereliikmed ning lisaks isiklik abistaja. Kui on vaja käia arstil, poes või mujal, on ikka perekond abiks.” Ilma nendeta ei kujutaks elu ettegi.
Sellest, kuidas ümbritsev maailm välja näeb, pole Jelenal õrna aimugi. Küll aga saab silmade asemel edukalt kasutada teisi meeli. “Kui ma inimese kõrval kõnnin, saan ma kohe aru, kui pikk ja kogukas ta on, selleks pole vaja isegi teda kombata,” tõdeb energiline daam. Samuti tajub ta inimese hääletoonist, kas kõneleja on rahulik või närviline ja tunneb end ebamugavalt. “Kui bussiga sõidan, siis kuulen kõiki asju, mida ma tegelikult ei taha kuulda, aga paratamatult jõuab minuni, kuidas inimesed omavahel suhtlevad, ja selle põhjal saab päris palju teada.”
Üksindust entusiastlik naine ei tunne, sest päevad on tegusad ja pole aega ega mõtetki üksinda nukrutseda. Pimedus ei takista naisel elamast täisväärtuslikku elu. “Kui pole iial näinud, siis ei oska ka sellest puudust tunda.” Jelena on ammu leppinud oma saatusega ega kurda. Kõnelevad abivahendid Lisaks vajalikele linnatuuridele käib Jelena võimalusel koos isikliku abistajaga koguni reisimas. Kodus saab aga usin naine suurepäraselt üksi hakkama – isiklik abiline ja õde on aidanud kodu käepäraseks seada. Toeks on ka pimedatele mõeldud kõnelevad abivahendid. Näiteks valgusemääraja hakkab kiiremini piiksuma, kui päevapaiste suunas liikuda. Nii saab ka teada, kas on öö või päev. Riiete valikul aitab värvimääraja. Sellesse aparaati on sisestatud üle saja värvi ning see imevigur ütleb detailselt ära, mis tooni riie on.
Hädavajalik on majapidamises ka spetsiaalne kehatemperatuuri mõõtja. “See aparaat on ingliskeelne ja kui kostab: “Ready!”, siis võib kaenla alla panna ning ütlebki temperatuuri ära,” selgitab Jelena. Hakkama ei saa ka rahamäärajata. Selleks on instrument, mille vahele tuleb asetada raha. “Aparaadi peal on punktkiri, mille järgi saab täpselt kindlaks teha, millise rahanumbriga tegu.” Eks see vaja pisut harjutamist, aga Jelena on juba osavnäpp. Poes läheb siiski vaja isiklikku abistajat, päris üksi hakkama ei saaks. Samuti on kodus hädavajalik kirjamasin, millega saab punktkirja abil kirjatöid teha. “Masina vahele pannakse paber ja siis tuleb vajutada õigetele nuppudele,” näitab Jelena osavalt ette, kuidas töö käib. “Kirjutama peab paremalt vasakule, sest vastasel korral tekib peegelpilt.” Unistused said teoks Jelena vanemad ja õde on nägijad. “Ema kasvatas mind üksinda, arvatavasti oli tal üsna raske,” tõdeb naine. Hariduse sai noor tüdruk Tartu Emajõe koolis, kus õpivad vaegnägijad. Siis tuli väiksel tüdrukutirtsul elada internaadis ja koju sai harva – ainult vaheaegadel. “Tagantjärele internaadielule mõeldes ei leia ma selles midagi halba, alguses küll tahtsin koju, aga ümberringi oli nii palju häid sõpru, et polnudki aega igatseda,” lausub Jelena. Vastupidi, kool meeldis talle nii väga, ei tulnud pähegi, et oleks võinud tavakoolis käia. “Erivajadustega lapsed ei saa õppida tervetega koos, siis peaksid ju pedagoogid omandama pimedate kirja ja oskama õpetada pimedaid lapsi,” arutleb ta.
Pärast keskkooli läks Jelena aga kohe tööle. “Mis seal kodus ikka istuda, ega see midagi head juurde anna,” räägib toimekas naine. Ta soovis saada massööriks, kuid toona peeti tüdrukut liiga nääpsukeseks ega võetud vastu. Nii kulgeski teekond Tartusse OÜsse Epitar harju valmistama – harju on ta teinud nüüdseks juba üle 30 aasta. Loeb, laulab ja matkab Vabal ajal loeb naine väga palju. “Meil on Eesti Pimedate Raamatukogu, kus salvestatakse raamatuid plaadile,” selgitab Jelena. Lisaks saab lugeda punktkirjas raamatuid. Ligi sajaleheküljelise punktkirjas raamatu sõrmitseb naine läbi päevaga. “Meil on juba kolm kirjeldustõlkega filmi ja sama palju teatrietendusi,” kiidab Jelena. Seda on korraldanud OÜ Kakora – Kaunis Kombatav Raamat. “Need on raamatud, kus pilte saab katsumise teel “näha”. Näiteks “Tõmblukuga kass”, kus on tekst ja pildid nii nägijatele kui ka pimedatele. Etendusi saab kuulda kirjeldustõlke abil kõrvaklappidega. “Esimene etendus oli Ugalas “Kolm meest paadis”.” Praegu teeb kirjeldustõlkeid vabakutseline näitleja Mart Aas. “Eesti filme on ikka jube raske jälgida, kui kedagi kõrval seletamas pole,” kurdab Jelena. Neis filmides lihtsalt räägitakse nii vähe.
Jelena on ka hea häälega laulja. “Laulan Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu ansamblis,” seletab energiline proua. Lisaks sellele esineb ta solistina neljaliikmelises ansamblis Fööniks. Bändi liikmeteks on veel klahvpillimängija, kes on ka ansambli juhendaja ja ainus nägija, akordionist ja kitarrist. Bändiga reisitakse ja esinetakse. “Meil on Tartu ja Tallinna orkestrist kokku pandud ühendpuhkpilliorkester, vanasti oli meil ka ühendsegakoor, kus ma laulsin,” räägib Jelena.
Tegutsemisaldis daam juba nii lihtsalt murekoormat pea kohale ei lase. Vastupidi, ta pakatab energiast ja elurõõmust. “Eks elus ole igasugu asju olnud, nii muresid kui rõõme, kuid negatiivsust ma endasse ei luba.” See ju edasi ei vii. Eks nägijatelgi ole oma probleemid ja rõõmud ning rohkem tuleks viimaseid endasse koguda. Kuigi see talv oli küll murerohke. “Kukkusin ja murdsin käeluu, kaks kuud tuli haiguslehel olla.” Häda on selles, et teedehooldust pole ju üldse. Õnneks ei ole head inimesed veel otsa saanud. “Mind aitasid isiklik abistaja, õde ja muidugi helded sõbrannad.”
Jelena käib sageli ka matkamas. Ühiselt rännatakse mööda Eestit nägemispuudega inimeste seltsis ning eks mõni nägija peab ikka ka kaasas olema. Lõppeks on käsil nii palju tegemisi, et pole aega muretseda ega viriseda. Kommentaar
Aldo Kals
MTÜ Tartu Nägemisvaegurite Arenduskeskus juhataja ja sõber

Eellugu. Oli nii, et 1979. aastal valmis Tartus pimedate kombinaadi kortermaja, kuhu asusid endise ühiselamu elanikud, nende hulgas Leena. Tühjaks jäänud ruumid endises ühiselamus anti osaliselt ajalookomisjonile, mis alustas ettevalmistusi Eesti Pimedate Muuseumi avamiseks. Ühiselamukaaslase Riinaga tuligi Leena meie muuseumi sõprade hulka. Tema nime leiab esmakordselt ajalookomisjoni koosolekute protokolliraamatust kuupäevaga 17. november 1982. Tee vaimsusele. Leena sai keskhariduse Tartu 2. eriinternaatkoolis, praeguses Tartu Emajõe koolis. Tema mitmekülgne huvidering kujunes välja just seal. Edaspidi võttis ta lisa kõikjalt, kust võimalik. Leena oli liikmeks 1983. aastal avatud, kuid praeguseks tegevuse lõpetanud Eesti Pimedate Muuseumis. Ta astus 1996. aastal moodustatud Tartu Nägemisvaegurite Arenduskeskusesse. Mõlemas viljeldi ja viljeldakse vabaharidust, koolijärgset haridust. Ta on meie hulgas, sest see, mida pakume, on talle huvitav ja arendav. Iseloom. Mõni võib-olla ütleb, et Leena on käratseja tüüp. Kui ei soovi, et sinust rulliga üle sõidetakse, siis peabki lärmi tegema. Enesekehtestamisega tuleb oma õigusi kaitsta. Leena ei lase end kallutada ega endale pähe astuda. Ta on oma mõttekaaslaste suhtes lojaalne, täpne ja sõnapidaja. Tegevusväli. Väljavaated kultuuriliseks eneseteostuseks on praegu Eesti ja Tartu pimedate elus üsna kasinad. Kui aga pisemastki võimalusest kinni haarata, võib Leena näitel saavutada hea tulemuse ja elu vaimselt ja täisväärtuslikult sisustada. Temaga on lahutamatult seotud laul ja muusika, aga ka arvuti, heliraamatud, matkamine, raadiosõlm, osavõtt esseevõistlusest, koolimälestuste kirjutamisest või sisukatest loengutest. Teatud majanduslikke võimalusi on talle andnud ajakirjandusliku kaastöö tegemine, giidimine Ahhaa keskuses ja reporteritöö Eesti Pimedate Raamatukogu heliajakirjale Epüfon. Loomulikult on pidupäevad siis, kui harjatsehh pakub kutsetööd! Teretulnud on ka soomepoisid, kui nad toovad talle mahakirjutamiseks kahisevaid helikassette oma mälestustega – ikkagi huvitav töö! Leenal ja igal teisel on ööpäevas vaid 24 tundi! 

Allikas: Tervis Pluss 16.08.2011

DeepCMS