Eesti Puuetega Naiste ühing
Küsitlus
Kas oled tundnud väärkohtlemist?





Tulemused »

Reklaam
Annetamine

Jelena Kudrjašova koostatud lood

Lugu Enest

 

Ene on 37-aastane, raske nägemispuudega naine. Ta on eestlane.
Ene räägib endast: "Olen saanud keskhariduse Tartu Emajõekoolis. Olen abielus ja mul on kaks last. Nägemispuue on lapseeast. Edasiõppimises erilist soovi ei olnud, kuna pea eriti lahtine polnud ja see oleks olnud suur koormus silmadele.
Kooliajal olid tööõpetusetunnid pimedate ettevõttes, kus õppisin harjatööd. Hiljem õppisin ära masinakirja ja arvuti ning sain sekretäritöö. Pimedatesüsteemis töötasin kokku 14 aastat. Sekretäri kohalt koondati. Mul olid siis lapsed kuue- ja nelja-aastane. Põhjenduseks toodi see, et polnud seda kohta enam tarvis. Koondajaks oli puudeline inimene. Otsisin tööd ja tuleb öelda, et ikkagi suhtutakse puudega inimesse eelarvamusega. Sain siiski tööd: hoidsin lapsi. Olen käinud mitmes kohas ennast pakkumas ja mind on sõna otseses mõttes ukse taha visatud, öeldes, et sa ei saa nagunii hakkama. Kui sind nõnda koheldakse, tekib kartus ja tükk aega ei julge enam kuhugi proovida. Mu abikaasa on terve inimene. Temast on tuge nii laste kasvatamisel kui ka majapidamistöödes. Lastest on ka rõõmu, sest nemadki aitavad.
Vaimset vägivalda tundsin endises töökohas. Anti mõista, et kui sa tahad siin töötada, pead olema igati lojaalne. Pole soovitav käia teiste ühingute üritustel, justkui kahjustaks see kuidagi oma ühingu mainet.
Vabal ajal istun põhiliselt arvutis. Veel käin lastega pereüritustel, veekeskuses jm. Olen mänginud kabet, aga tugev ma selles ei ole. Praegu töötan nõudepesijana ühes kohvikus. Otsisin viis aastat tööd.
Peab olema endal julgust, kui uksest ei saa, mine aknast!"

 

*******************************************

 

Lugu Iksist (X).

 

Naine on 37-aastane, sügav nägemispuue, vallaline, eestlane.
Ta räägib endast: "Mul on lõpetamata kõrgharidus. Keskhariduse sain Tartu Emajõekoolis. 1998.aastal läksin õppima Tartu Teoloogiaakadeemiasse, mis on paraku lõpetamata. Ei ajaks seda puude kaela. Mingist hetkest jäi seisma ja jäigi. Seda, mida ma enda jaoks olen tahtnud, olen saanud ja eksternina saab alati lõpetada. Tööinimese tee algas 1991. harjatöölisena. Seda teen siiani. Veel olen projekti “Abilaegas” nõustaja. Eriala, mida olen õppinud on hingehoidja. Teoloogiaakadeemia tudengid asutasid hingehoiukeskuse. Praeguseks on see oma tegevuse lõpetanud. Sain ka seal tööd. Hetkel olen ka usaldustelefonis. See töö on vabatahtlik. Teen seda mõne korra kuus. Hingehoidjana tahaksin töötada küll.
Vaba aja tegevusi ei oska eriliselt nimetada. Arvutiga suhtlen põhiliselt msn-is ja käin ka internetis. Mul on ka juhtkoer, eks temaga ole üksjagu tegemist. Linnas liikudes ei tunne, et mind väga ahistatakse. Ma ei arva, et kogu maailm on kuri. Linnas liikumisel sebrade ja helisignaalidega valgusfooride rohkust. Sellest ajast, kui käin koeraga, olen tähele pannud, et enne märgatakse koera ja alles siis pimedat inimest. Kui käisin valge kepiga, märgati mind. Tihti tuleb lastele rääkida, et sa ei näe ja et kutsa, kes sul kaasas on, teeb tööd.
Küsitlus on hea võimalus inimestel rääkida. Neid materjale saaksid kasutada tudengid."

**************************************************

 

Lugu Karlast.

 

Naine on 21-aastane, kellel on nägemispuue lapseeast. Kasutab juhtkoera. Vallaline. Eestlane.
Ta räägib endast: "Sündisin Tartus. Olen käinud kahes lasteaias. Kõigepealt käisin sellises lasteaias, kus oli pimedate erirühm. Seal mind kiusati, pandi mind teise lasteaeda, kristlikku rühma. Seal sain kenasti hakkama. Isa töö tõttu tulime Tallinnasse ja emal õnnestus mind panna Vanalinna Hariduskolleegiumi. Meil oli kohe see mõte, et äkki saab tavakooli. Samal ajal hakkasin õppima ka Vanalinna Muusikakoolis. 15-aastaselt kadus nägemine lõplikult. 2006. Aastal lõpetasin keskkooli. Praegu õpin Viljandi kultuuriakadeemias pärimusmuusikat, puhkpilli erialal. Mängin flööti, parmupilli, torupilli ja suupilli. Lisaks võtsin vene lõõtsa, sest see on kerge süles hoida. Õppimisel kasutan arvutit: skannerit, puntkirjariba ja ka kõnesüntesaatorit. Lindistan loenguid ja pillipartiid mängib õpetaja nagunii linti. Olen mõelnud minna Soome puntkirjametoodikat õppima. Seal saaksin ka hea suupilliõppe. Pärast kooli lõpetamist loodan saada tööd pilliõpetajana. Minu meelest nende üleküllust küll kuskil ei ole.
Vabal ajal käin palju koeraga. Teatud kohtadesse oskan minna nii Tallinnas, Tartus kui Viljandis. Olen laulnud kospelkooris, meeldib kududa. Kudumist õpetas gümnaasiumi kunstiõpetaja. Hea meelega teen süüa, küpsetan, kirjutan luuletusi. Kuulun veel paari ühingusse. Arvan, et küsitlused on vajalikud."

************************************************

 

Lugu Küllist.

 

60-aastane, keskmine nägemispuue, abielus, peres poeg ja tütar. Eestlane.
Külli räägib endast: "Haridusteed alustasin Lohkva algkoolis. Kuna vanemad kolisid Võndu, jätkasin õppimist Issaku algkoolis. Seejärel õppisin Kõrvekülas, kuni kuuenda klassini. Kuna nägemine oli halb, tahvlile ei näinud, soovitas matemaatikaõpetaja emale, et Tartus on selline kool, kus saab õppida paremini. Nii läksingi Era tn. 2 majja, uuesti kuuendasse klassi, kuna õppekava oli siin teistmoodi. Keskkooli lõpetasin kaugõppeerikeskkoolis. 1966. augustist, 1967. veebruarini, töötasin konservitehases. 9. Veebruar, 1967. Tulin Tartu Pimedate Õppetootmis-Kombinaati. Alustasin fotonurkade tegemisega. Ma ei ole kartnud tööd. Veel olen olnud filtri-, naha- ja plastmassitsehhides. Edasiõppimisega oli nii, et mul olid suured peavalud, ei tohtinud pingutada. Võib-olla oli mul juba noorena kõrge vererõhk. Praegu kannatan selle all. Ma elasin tol ajal ühe pimedate perekonnaga ühes majas, Mul tuli ka neid aidata. Praegu olen ma Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu sekretär-personalijuht, juba 11. Aasta läheb.
Mõni aasta tagasi sai ühele silmale operatsioon tehtud, nüüd on veidi kergem, ka arvutit näen kaugemalt.
Linnas liikudes häirivad mind kõige rohkem trepid. Üles minnes näed, et astmed on ees. Astmetel võiks olla näiteks kollane joon. Pimedal ajal, kui sõidab palju autosid, tuled säravad, ei eralda autodevahelist vahemaad. Kardan minna üle tee. Veel häirivad reklaampostid, busside numbrid ei ole nähtavad ja ei asu kõigil ühe koha peal. Ohtlikud on ka klaasuksed, eriti, kui nad on märgistamata.
Vabal ajal meeldib väga käsitööd teha. Süüa ei meeldi teha, aga kui oled abielus, pead tegema. Lugeda meeldib ka. Pean lugu tööst inimestega. Arvan, et ma polegi nii halb suhtleja.
Mul on kaks täiskasvanud last, olen vanaema. Lapsed aitavad mind küll, aga katsun neid vähem tülitada. Rohkem aitab ikka mees. Mul on poolõde, ta on minusse alati hästi suhtunud, aga muredest sain kõige rohkem rääkida kadunud vennaga. Vahel on oma muredest võõrale parem rääkida, aga üldiselt püüan ikka ise hakkama saada."

 

*************************************

 

Lugu Tiinast.

 

Naine on 42-aastane, keskmine nägemispuudega, abielus, peres on poeg. Eestlane.
Tiina räägib endast: "Haridustee algas Tartu Emajõekoolis 1972. Aastal. Keskkooli lõpetasin Tartu Kaugõppekeskkoolis. Tänu oma laiskusele jäi ülikooli minemata. Meid oli emal kolm last ja ta kasvatas meid üksi. Eks see tegi ka olukorra keeruliseks. Muidu oli soov saada juristiks, aga ma loodan, et mu laps teeb selle teoks.
Tööinimese tee algas 1986. aastal. Olin kaks aastat maaehitustrustis masinakirjutaja. Emajõekoolis õpetati masinakirja pimesüsteemis.Sealt läksin toitlustusse. Olin hulk aastaid restoranis “Volga”. Olin seal kalkulaator. Pärast seda olin mitmeid aastaid lapsega kodus. Seejärel olin väikefirmas raamatupidaja. Olen käinud mitmel raamatupidamisekursusel. Nõukogude ajal ei jäänud õppimine millegi muu kui oma laiskuse taha: võimalusi oli palju. Vahepeal olin pimedate ühingus vabatahtlike lugejate koordinaator. Toitlustutrust koolitas sind niipalju, kui ise tahtsid ja jaksasid. Olen Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu liige aastast 2000. Minul enne gruppi ei olnud. Ma ei ole edev ega häbene,et ma halvasti näen ja ütlen seda alati. Peale sünnitust läks nägemine halvemaks ja oli keeruline tööd leida. Sul võisid olla oskused, aga sul oli puue ja sa jäid ukse taha. Praegu olen LEPÜ raamatupidaja. See töö pakub mulle huvi, seda saab ka kodus teha.
Lapsega tuleks niikaua kodus olla kui võimalik. See on minu ja mu abikaasa kindel veendumus.
Vabal ajal meeldib lugeda, kuigi viimasel ajal teen seda vähem. Sellepärast meeldiski mulle vabatahtlike lugejate koordinaatori töö, sest sain palju lugeda. Algul ma pelgasin, polnud ma ju seda õppinud, aga ma sain sooja vastuvõtu osaliseks. Veel armastan käia kinos ja teatris. Väga meeldib sügisene toomemägi ja botaanikaaed, kuhu võib minna igal aastaajal.
Pereelus pole ma vägivalda tundnud. Mul on väga vahva pere. Lapsena juhtus kõike, sest lapsed on julmad.
Sel ajal, kui mina olin noor, ei räägitud eriti kellelegi seksuaalküsimustest, aga ega midagi tegemata ka ei jäänud.
Arvan, et praegu ei saaks ma müüjana töötada, sest monitoridel on kirjad väga väikesed. Ka meie raha pole just nägemispuudelisesõbralik. Rublaajal oli rahaga kergem toime tulla. Linnas ja asutustes võiksid olla teise värviga märgistatud astmed, busside numbrid suured ja nähtava koha peal. Ristmikel olevatest valgusfooridest ei saa alati aru, missugune just sinule õiget tuld näitab. Samuti ei näe tänavanimesid. Ereda päikese ja lumega, ära üksi tänavale mine. Problemaatiline on Tartu maaliinide bussijaamas liikumine. Oleks hea, kui mõni neist mõtetest ka teoks saaks!" 


 




DeepCMS