Eesti Puuetega Naiste ühing
Küsitlus
Kas oled tundnud väärkohtlemist?





Tulemused »

Reklaam
Annetamine

Aive Antson (artikli autor). Kristiinast

http://www.ajakirinaised.ee/artikkel.php?id=23901

Kristiina, kahe sünnipäevaga tüdruk
Autor: Aive Antsov

Kristiina Peetsalu (29) on sündinud suvel, juulikuus, ent tal on teinegi sünnipäev – 20. mail! Mullu sel kuupäeval siirdati talle neer. Kuigi arstid soovitasid dialüüsi, pikendas neiu sellega alustamist võimalikult kaua ega kahetse seda isepäist sammu. 

Kui kohtume, hoiatab köögis vanaema kingitud lambanahksetes sussides ringi müttav Kristiina, et hommikul võib vererõhk tal väga madal olla. Mistõttu muutub kohati uimaseks. “Eks ta mul hüppab ka aeg-ajalt,” viitab ta kergetooniliselt vererõhu mängudele.
Kiiresti valmistab naine ettevaatuse mõttes tassi kohvi, mis turgutab vererõhku sel määral, et hirm pea ringikäimise ees kaob. Ta toimetab kergelt, kiirelt, osavalt. Ukraina juurtest on ta ammutanud arusaama: enne veel kui külalisega vestlema asuda, on vaja katta laud, et külla tulnu saaks end kostitada.

Sõbrad tõmbavad rajale

Juba keskkooli ajal hakkas Kristiina ema kõrvalt osalema seminaridel nimega “Re-evaluational co-conselling” (tõlkes vastastikune kooskonsulteerimine). Viimasel ajal on ta rohkem pühendunud protsessile orienteeritud psühholoogiale. Eelmisel aastal käis naine emaga Ameerikas Portlandis intensiivkursusel. Hingeteadmisi omandab Kristiina ennekõike iseenda jaoks. Et üldse endaga, teiste inimeste ja välismaailmaga hakkama saada. “Mind on aidanud tohutult inimesed, kes on mu ümber,” räägib palju kannatanud noor naine. “Nad on mind üleval hoidnud. Isegi kui mu peas tekib mõtteline halvatus sellest, et ei suuda ennast paremaks muuta, tuleb jälle telefonikõne, mis tõmbab mind rajale. Mu elu voolab kerges toonuses nagu pidev sport. Ja see, kui saan jagada, kingib palju.”
Oma haigustega ta enam ei võitle, vaid õpib neid aktsepteerima. Kummaline, et kuigi ta on elanud üle mitmeid tõsiseid operatsioone, ei kurda ta nendest rääkides kriipsuvõrdki.

Kuueaastaselt suhkruhaigeks

Tüdruku tervise halvenemine sai alguse kuueaastaselt, kui avastati suhkruhaigus. “See muutis mu elu,” tõdeb ta lihtsalt. “Suhkruhaigusega võid iga hetk ära surra või koomasse langeda. Pead lihtsalt pidevalt kontrollima, mida ja millal sööd ja et õigel ajal süstid.”
Pidevalt kehas vindunud tõvest kujunesid tüsistused, mis lõid välja aastakümneid hiljem. Ülikooli plaanipärasel ajal naine lõpetada ei jõudnudki. “Detsembris 2004 valmistasin ette lõputööd, jaanuaris 2005 ootas mind juba automüügifirmas sekretäri-asjaajaja amet,” meenutab Kristiina karmide aegade algust. “Kuu enne koolilõppu kadus aga silmanägemine nii ära, et pöördusin abipalvega Põhja-Eesti pimedate ühingusse, äkki nad mõtlevad midagi välja, ehk on olemas arvutiprogramm, mis tööd teha aitaks. Kuid midagi polnud parata.”
Nii kadus koos nägemisega kõik see, mis oli elus oluline tundunud. “Olin töötanud tõlgina, õppinud eesti keelt võõrkeelena, soome keelt, majandust – need kõik eeldasid head nägemist,” kõneleb ta oma väljapääsmatuna näinud olukorrast. “Ei kujutanud ette, mis edasi saab. Teadsin, et maha ma ei sure, isa toetab mind, ema, õde, vend – mul on suur pere. Aga mõttes keerles, et kellele pimedat eesti keele õpetajat küll vaja on!”

Tantsija pimeduses

Põhja-Eesti pimedate ühingust sai Kristiina teada, et nägemispuudega inimesed suudavad pidada 600 erinevat ametit. “Ühingus tutvusin nendega, kes pole eluaeg näinud, aga tulevad oma eluga imehästi toime,” meenutab naine. “Koos teiste noortega osalesin projekti “Tantsides pimeduses” kirjutamisel. Projekt sai toetust programmist Euroopa Noored. Tänu sellele korraldasime iganädalasi line-tantsu, kõhutantsu, seltskonnatantsu ja Pilatese trenne. See andis meile tohutult jõudu, energiat ja koostegemise rõõmu!”
2006. aastal läbis Kristiina massaažikoolituse. “Tundsin, et pean endale hankima ameti, mille kaudu saan olla andja. Kui tööhõiveametist sain toetuse, avasin oma massaažisalongi Tondil.”
Pimedate Ühingusse oli vaja eesti keele õpetajat. “Eesti Pimemassööride Ühingu juhataja Janne Jerva küsis, et äkki ma lõpetaks ülikooli ja tuleks õpetajaks. See andis mulle tohutult indu ülikooli lõputöö ära kaitsta – kunagi alustatu lõpuni viia. Tekkis hea tunne, et ülikoolis saadud teadmisi on kellelegi vaja.” Praeguseni õpetab Kristiina vene emakeelega nägemispuudega inimestele eesti keelt.

Kokku kolm neeru

Enne 2007. aasta lõppu, tunnistab Kristiina, oli elu juba toredas rütmis – käed-jalad töid-tegemisi täis. Suvel 2008 tehti nägeva silma kaeoperatsioon, pärast seda hakkas ta värve tajuma. “On olemas fantastiline filmifilter – heledamad asjad hakkavad helendama, valge asi särama. Mina näen maailma just läbi sellise filtri.”
Rääkides tõsistest operatsioonidest, ei saa ta mainimata jätta neerusiirdamist. “Neerude ülesütlemine oli mustemaid aegu mu elus, tekkis tõsine probleem “maailm ja mina” – kas tõesti muutun haledaks kujuks, kes ei anna midagi? Ma ei kartnud surma, vaid enda kasutuks muutumist, teiste arvel elamist.”
Kristiina tõdeb, et neeruprobleem muutis tema kui naise tulevikunägemuse veelgi trööstitumaks. “Enne üritasin veel üleval hoida lootust pere luua, laps saada, aga kui tuli neeruasi, hakkasin joonistama pilte tulevikust kui üksikust haledast sinisukast,” ohkab ta.
Arstid püüdsid teda aidata, soovitasid dialüüsi, sest kreatiniin oli ohtlikult kõrge. Kristiina aga ei tahtnud, et talle toru sisse pannakse. Nii pidas ta enne eelmise aasta Ameerika-reisi kolm kuud spetsiaalset dieeti, et hoida kreatiniin tasakaalus – sõi üksnes tatraputru, röstsaia, limpsides kõrvale oliiviõli. Kristiina käis vaatamata tuttavate ja arstide hoiatustele Ameerikas psühholoogiakursusel edukalt ära.
Uudis, et talle on olemas doonorneer, tuli äkilise rõõmusõnumina. 20. mail 2008 toimuski TÜ Kliinikumis neerusiirdamine, mis kulges neiu sõnul imehästi. “Lootsin selle peale, unistasin sellest – see oli mu uus elu.” Praegu pesitseb ta kõhus kolm neeru – peale enda omade ka siirdatu. Kõhul on operatsiooni meenutamas pikk arm.

Ukrainast pärit juured

Nägemise kaotas Kristiina 25aastaselt. Seepärast on ta mälupiltides alles Ukraina must, viljakas muld ja stepid, millel eriline lõhn, ja selle mulla väel sirguvate Kreeka pähkli puude kaitsev jahedus, millest ta leidis leevendust, kui suvesoe liigkõrgete pügalateni jõudis. Kristiina veetis Ukrainas mitmeid suvesid, sest emapoolne suguvõsa elab seal. Tüdruk sündis Ukrainas, Hersonis, Eesti-suuruses oblastis, kuhu ta vanavanaisa omal ajal pärast Teist maailmasõda suure haigla rajas.
Kristiina ema Oksana tahtis esivanemate kombel arstiks õppida, kuid ei saanud ülikooli sisse. Ju määras saatus, et tal oli vaja suunduda nelja meetri kõrguste lagedega viietoalisest luksuslikust lapsepõlvekodust Nikolajevi laevaehitusintituuti laevaehitust õppima. Seal kohtas ta tulevast abikaasat, Kristiina isa, kes oli õppima saabunud Eestist.
Kristiina oli pere esimene põnn, ühikalaps, kes kogu aeg naeratas. Kaastudengid käisid lunimas, et antagu Kristiinat neile mängida. “Vist sealt on pärit mu avatud suhtlemine ja see omapärane nähe, et mu ümber koguneb alati palju inimesi.”
Kui Kristiina juba Tartu Ülikoolis õppis, elas temagi ühikas. Kui kusagil pidu ja koosviibimised kõige elavamalt toimusid, oli see pahatihti Nooruse ühika toas number 504, kus just tema pesitses. 20 sõpra mahtusid suurepäraselt õhtuti 18ruutmeetrisesse tuppa ühiselt teed jooma!

Naisena end kindlalt ei tunne

Pidu panna ja sõpradega lõputult suhelda jaksab Kristiina tänagi. Aga samas tunnistab ta, et on midagi, millest sügavat puudust tunneb – nimelt soovi kogeda mehe ja naise vastastikust tõelist armastust. Alati on naine suutnud armuda üksnes lootusetult.
“Õe, tütre ja pereliikmena, sõbrana tunnen end kindlalt,” pihib ta avameelselt. “Pimedate ühingu tegusa liikmena jõuan palju korda saata ja teistele anda! Aga naisena end kindlana ei tunne. Ma ei tea, miks, aga olen kogu elu meeste suhtes eemale tõrkunud, tundes, et nad väärivad paremat naist kui mina.”
Seetõttu ongi ta elus praegu puudus toimivast partnerlussuhtest. Kuid ta pole lootust kaotanud ja oskab olla õnnelik lihtsate asjade üle.
“Pidin heas mõttes laksu saama, kui ema Ameerikast helistas ja ütles, et hankis mulle 700 audioraamatut,” lööb Kristiina särama. “Mu suur kirg on raamatud, raamatud, raamatud! Ja teater! Käin iga nädal teatris! Väga meeldib keraamika, vaibakudumine, tantsimine. Rõõmu valmistab ka mu koer – Zonta naisteklubi kinkis labradorikutsika. Pooleteise aasta pärast, kui kutsikast on saanud juhtkoer, olen märksa vabam inimene! Flööti mängin. Side muusikaga on väga tähtis. Ka side loodusega. Loksa männimets, linnulaul, merevesi. Mina ja loodus... Teen lihtsalt silmad lahti, hingan seda endasse, tunnen end koos maailmaga, kuulen seda, tajun. Õhk heliseb, päike lõhnab, asjadel on oma värv. Maailmaga ühtsuse tunne tekitab rahu, kui suudan end sellele häälestada.”

DeepCMS