Eesti Puuetega Naiste ühing
Küsitlus
Kas oled tundnud väärkohtlemist?





Tulemused »

Reklaam
Annetamine

Aive Antson (artikli autor). Evest

http://www.ajakirinaised.ee/artikkel.php?id=18504

Eve seitse ametit ja kolm surmasuust pääsemist

 

Eve Lääts ei oska lugeda pimedate kirja sõrmedega. Ent ta on rohkem kui 25 aastat pidanud raamatukogu, kust nägemispuudega noored ja vanad leiavad punktkirjas ja helikandjatele loetud armastusromaane, kriminulle, ajaloolisi teoseid – ühesõnaga kõike, mida hing ihkab. 

Mis teeb pimedale inimesele raamatu nautimise raskemaks? Loomulikult tõsiasi, et tal on vaja lugeda silmade asemel sõrmedega, tunnetades näppude all punktikesi ja nende teatud suunas asetsemist, mis annab kokku tähed ja sõnad.
Kaheksakümnendate aastate algul, kui Eve alustas tööd Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu raamatukogus, ei lugenud pimedad raamatuid üksnes punktkirjas, vaid kuulasid neid ka suurtelt ketaslintidelt. Seejärel kuulati pealeloetud raamatuid kassettidelt, tänasel päeval on asi veelgi lihtsam - tehnikaareng kinkis MP3-formaadi.
Andres Otsa, Hans Kaldoja, Kaie Mihkelsoni, Aksel Küngase ja teiste rohkem või vähem tuntud näitlejate hääled toovad pimedateni nägijate teosed. Vahel isegi 25-50tunniste raamatutena. Raamatuid loetakse helikandjatele Eesti Pimedate Raamatukogus ja ka Võrus pimedate infoühingus Helikiri.
Eve sõnul ei tee pimeda inimese jaoks raamatu kuulamist huvitavaks üksnes näitlejameisterliku või koolitatud häälega pealelugemine, sest helikandjale loetud raamat pole kuuldemäng! Pigem hoomab vaegnägija, kuidas pealelugeja on suutnud raamatu sündmustesse sukelduda. Hans Kaldoja ja Hele-Reet Helenurm on "hääled", keda on tahetud väga kuulata. Võrust omakorda on populaarsemad lugejad Silvia Jansons jt.
Millised raamatud on popid? "Erik Tohvri külaelust rääkivad raamatud. Rosamunde Pilcheri "Nõmmeliivatee", Vilhelm Mobergi "Sisserändajad", "Väljarändajad", "Asunikud", mitmesugused reisijutud. Lasteraamatutest Astrid Lindgreni "Vahtramäe Emil"," vestab Eve.
"Peale pimedate käivad meil laenutamas kaugsõiduautojuhid, kellele raamatute kuulamine on hea meelelahutus pikkadel sõitudel. See on viimasel ajal tulnud tava."

Kirev elulugu algas sõjaajal

Eve on igati tragi naine. Ta vilgas toimetamine Tartus Ringteel asuva Epitari maja kolmandal korrusel paksude puntkirjaraamatute ja helisalvestiste keskel ei anna mõõtugi pensionieast, kus daam on tasapisi aastaid sõudnud. Ei anna mõõtu ka sellest, kui palju ta on 66 eluaasta jooksul läbi elanud!
Ta sündis Tartus Teise maailmasõja ajal, kui parajasti olid võimul sakslased. Evel on alles fotod, kus ema jalutab teda Toomemäel titevankris. Umbes pooleteise aasta pärast pommitati Riia mäel maatasa maja, kus asus nende pere korter. Pere oli pugenud pakku Vedule, hiljem leiti toakene Tabivere kanti. "Mulle räägiti, et kui varjusime kivitalli, olin tallist ikka kuidagi välja roomanud. Väljas käis pommitamine. Eks mul saadi natist kinni ja toodi kiiresti talli tagasi."
Isa oli maakaupluse juhataja. Kuid töö nahka ta elu ka läks. Poodi sissetunginu lasi isale valangu kõhtu. Väike Eve jäi koos vanema õe ja vennaga ema hoole alla. Linnas kontoriametnikuna töötanud maatüdruk närtsis kolhoosiikke all. Viimase piisana mõjus Eve emale see, kui ta pandi hobusevankrile kruusakoormat peale laadima, hiljem pidi koorma ka maha laadima. Ränk töö võttis noore elu. Kui Eve oli seitsmene, suri ema südameinfarkti. Kolm last jäi ema-isata. Eve koos õe Siretiga kolisid tädide juurde Vedule, kust koolitee alguse sai, jätkudes ristiema toel Kõrveküla koolis. Tartu 3. Keskkooli õppima tulles sai tüdruk elukoha internaati, mis asus praeguse hambapolikliiniku ruumides. Keskkooli ajal tutvus Eve toanaabri kaudu tulevase abikaasa Sveniga, kes nägemispuude tõttu vajas saksa keeles järeleaitamistunde. Noorte suhtlemine kestis tõusude ja mõõnadega viis aastat, kuni abielluti. Sündisid poeg Anti ja tütar Kertu.
Tänasel päeval on Eve vanaema, lastelasteks Carl-Kaiser (7) ja Lui-Henri (2,5), keda memmel hoida tuleb.

Luges paarikestele "sõnu peale"

Enne raamatukoguhoidjana tööle asumist proovis Eve ära hunt Kriimsilma seitse ametit. Pärast keskkooli registreeris ta perekonnaseisuametis sündisid, surmasid, abielusid, luges rohkem kui 130 korral abiellujatele "sõnad peale".
"Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi nimel kuulutan teid seaduslikuks abielupaariks..." Ametlikust tekstist, millega õnnistas noorpaarikesi perekonnaseisuameti juhataja, nuputas Eve koos Sveniga ilusamaid ja romantilisemaid tekste. "Ma kõigile ühtemoodi ei lugenud. Noortele lugesin noorte moodi, vanematele neile sobivalt. Põhiline sõnum oli: hoidke teineteist!"
Perbüroo asus praeguse Linnaraamatukogu kolmandal korrusel, tollasel Hariduse tänaval. Maja teisel korrusel paiknes keskraamatukogu laenutusosakond. "Vahel, kui pulmarong pikk, ei mahtunud raamatukogu lugejad uksest sissegi - pulmalisi jagus majas nii palju."
Tõsiasi on seegi, et 1960. aastatel ja pärast seda kippusid Eve töö- ja elukohad ikka seonduma Raekoja platsiga. Abielu algusaastatel elati abikaasa, pisipere ja abikaasa vanaemaga Raekoja platsi 14ruutmeetrises korteris, millel oli kaasnaabritega ühine privaatne siseõu, kuid endise pangakoridori ruumidesse kiirkorras rajatud korteril olid talvel seinad jääs. "Külm ja kõrge korter oli, aga hakkama saime," meenutab Eve.
Kuuekümnendatel oli Raeplats pidevalt tahmane, valget ja puhast lund ei kohanud pea üldse. Sest majadel olid oma kivisöega köetavad katlamajad ning korterites ka ahjud - korstnatest tulev ummistas viimse tilgani Tartu kesklinna ilu.
"Kindel oli, et kui mu väike laps väljas jalutas ja kogemata lumele pikali kukkus, olid riided paugupealt mustad. Praegust pilti imetleda on lausa ilus - kuidas lapsed Raekoja platsil valges lumevallis vabalt möllavad!"

Peavalud viisid raamatukogutööni

Abikaasa Sven jäi juba noore mehena glaukoomi tagajärjel pimedaks. Eve usub, et eluraskused mõjutavad tervist palju. Kui abikaasa oli laps, viidi ta koos ema ja pisivennaga Siberisse. 25aastane ema suri Siberis. Lastele järele sõitnud vanaema Adeele pass võeti ära ja ta pidi põnnidega Siberisse jääma "sulaaja" saabumiseni.
Sven asus keskkooli lõpetamise järel pedagoogina tööle oma koolis, järgnes töö praeguses Epitaris, kuhu ta kutsus kaasagi ametisse. "Ehk saame siis korteri," oli Sveni lootus. Eve tuli perbüroost ära ning asus usinalt pimedate ja poolnägijatega koos harju viimistlema. Hiljem läks "nahka" (nahaosakonda) üle.
Eve käte vahel on valminud nõukaajal sooja saiana kaubaks läinud nahast kellarihmad. Tandemis koos pimeda Nõmme-papi ja teistega valmistas naine kaheksa pressijana töötatud aasta jooksul tõenäoliselt kümneid tuhandeid kellarihmasid. Lisaks meisterdas ta nahast rahakotte, mis vanasti oli defitsiitkaup. Kuid ühel hetkel algasid naisel tugevad peavalud, tekkisid tõsised terviseprobleemid. Tugev kemikaalilõhn ja raske motoorne töö olid andnud tervisele ränga paugu. Nahaosakonnast saadeti ta Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu sekretäriks ning raamatukogu eest hoolitsedes valis Eve viimaks sekretäritooli asemel hoopis raamatukoguhoidja töö. Ta on seal eneselegi märkamatult vastu pidanud üle 25 aasta.
Heliraamatute ja punktkirjas teoste vahel toimetades tuleb Evel taluda talvel, villased sokid ja saapad varvaste otsas, jahedat ruumi (puhurist ja radiaatorist tulev soojus hajub suurte akendega ruumis kiiresti). Suvel kütab ruumi kuumaks aknast sisse tulvav päike.
Kui südikal naisel tuleks iseloomustada tänast päeva oma elus, ütleks ta lihtsalt: "Peale selle, et olen raamatukoguhoidja, olen ma abikaasa, ema ja vanaema. Ja suviti olen maakas, pole ühtegi suve linnas olnud. Suveks sõidame perega Laeva kanti maakoju, kus veedame kogu sooja aja. Maal peenra vahel askeldades või metsas tunnen, kuidas mu hing saab alles tõeliselt õitsele lüüa!"

DeepCMS