Eesti Puuetega Naiste ühing
Küsitlus
Kas oled tundnud väärkohtlemist?





Tulemused »

Reklaam
Annetamine

Aive Antson (artikli autor). Alinast

http://www.ajakirinaised.ee/artikkel.php?id=13832

Lucifer avab Alinale uksi

Jõelähtme vallas Tallinna külje all elab noor kaunis neiu Alina Poklad (21), kes on aheldatud ratastooli. Hiljuti sai ta kingiks labrador-retriiveri Luciferi, kes tulevikus talle uksi avab. Kui vaja, tõstab koer ka maha kukkunud asju üles, et need perenaise kätte anda. 

Alina on sünnist saati ratastoolis, diagnoosiks spinaalne amüotroofia. "Ma küll rohkem arvan, et see on sünnitrauma," nendib neiu, kes vaatamata keerdkäigulisele eluteele suutnud edukalt gümnaasiumi lõpetada. Hetkel õpib ta Tallinna Tehnikaülikoolis informaatikat.
"Elu ratastoolis muidugi segab, sest ei saa palju liigutada, kõndida ja teha, mida tahaksin. Alati sõltun vanematest või sõpradest."
Suurim probleem on, et oleks vaja leida tööd. Ent enamik Tallinna hooneid pole kohandatud puudega inimestele. Kui võimaliku töökohana arvesse tulev kontor asub kolmandal korrusel ja pole lifti, mis sinna sõidutaks, peab Alina isegi vaatamata oma suurele soovile tööle pääseda lihtsalt loobuma.
"Kardan tulevikku, sest pole selles kindel," tunnistab neiu. "Praegu elan vanematega, nad aitavad mind kogu aeg. Mõnikord aitavad sõbrad ja sõbrannad, aga tulevikus tekivad neil oma pered. Mu vanemad saavad vanemaks ja siis pean ise hakkama saama."

Silmahädast seljahädani

Võimalus saada abikoer on pigem imeline erand kui ratastooliinimese argipäev. "Olin selgrooga operatsioonil kaks aastat tagasi," meenutab Alina. "Haiglas kohtasin õde, kelle tütrel Julial on silmadega probleemid ja toeks juhtkoer. Pärast operatsiooni helistasin Juliale ja ta ütles, et teab inimesi, kes võiksid tegeleda abikoertega. Kui enne õpetati koeri ainult pimedatele, siis praegu proovitakse õpetada neid ka liikumispuudega inimestele."
Alina ootas kannatlikult. Ühel päeval tuligi talle külla Julia koos abikoerte treeneri Anu Lokkega. "Anu tahtis teada, millist koera on vaja, kas rahulikku või aktiivset. Uuris, mida saan ise teha ja mis käskusid peab teadma koer."
Hiljem Anu helistas ja ütles, et üks tore inimene Maarika Lauringson soovib kinkida Alinale Luciferi. Selgus siiski, et saatanliku nime taga peitub sõbralik must labrador. "Olen tema eest tänulik," õhkab Alina.
Hetkel teab Alina, et Lucifer elab Anuga, sest talle õpetatakse käskusid, mida koer peab täitma, et aidata. Nädalavahetusel tuleb Lutsifer Alinale külla.
"Praegu teeb Anu seda tööd tasuta, sest pole sponsorit, aga minu perel pole jälle raha, et talle maksta. Ema ei tööta. Ta käib minuga iga päev koolis, isal on puue ja ta ei saa praegu tööl käia. Muidugi on Anul raske, sest koer on suur ja vajab palju süüa. Anu veedab temaga palju aega ja kingib jõudu ja kannatust, et koera õpetada. See on ka üks minu mure - väga tahaksin leida Anule toetajat, kes aitaks realiseerida paljude ratastooliinimeste unistuse saada abikoer."

Koer tüdruku käteks

Kui Lutsifer Alinal külas käib, jalutavad nad koos ja koos proovitakse ka otsida asju. "Viskan sussi ja ta toob selle mulle tagasi." Tulevikus hakkab koeral olema tõsisemaid ülesandeid. "Ta peab andma mulle asju, mida ma ise ei saa võtta," selgitab esimese profikoera tulevane omanik. "Näiteks kui kukub telefon, vihik või pastapliiats, mida ma ise ei saa võtta, on vaja kedagi kutsuda. Siin võib aidata Lucifer. Kui lähen poodi, ei saa ma ust avada. Ta peab oskama seda minu asemel teha. Kui jalutan, võib ta minu asju hoida, näiteks kanda kotti toiduga. Ja kõige olulisem - ta peab saama mu parimaks sõbraks!"
Alina tunneb, et Lucifer on altis temaga koostööd tegema: "Muidugi on siin suur osa Anul, aga koer ise on ka väga tubli. Ta on sõbralik, armas, rõõmsameelne, suur, soe ja must. Nagu pereliige. Mul on kass ja kartsin, et Lucifer nagu tavaline koer ei armasta teda, aga meil on vastupidi -pigem ei meeldi koer kassile."
Noore neiu tulevikusoov kõlab eluliselt: "Loodan, et lõpetan ülikooli, astun magistriõppesse, leian erialase töö, saan abikoera, kes teeb minu ja minu vanemate elu lihtsamaks, leian armastuse ja elan koos nende kõigiga kaua ja õnnelikult!"

Kes kelle katsejänes?

"Alina on tubli tüdruk, ta on arukas ja tark, otsekohene. Ta ei püüa meeldida, vaid ütleb otse, nagu asjad on. Temaga koos olles tunnen, kuidas ka ise arenen," räägib Luciferi treeniv Anu ja lisab, et nende koostöö sujub ootamatult hästi.
Osa ajast elab koer Anu juures, teine osa veedab Alina juures sel põhjusel, et oma treeneriga liiga ära ei harjuks ning et hiljem oleks kergem Alina juurde päriselt elama kolida.
Retriiveril, keda aretatud jahikoerana, on peremehele asjade kättetoomine veres. Ta on harjunud asju suhu haarama. Nii pole ime, et kuigi Anu pole veel Luciferile paberi maast suhu võtmist õpetanud, helistas Alina ja teatas: "Ma olen nii õnnelik! Lucifer ulatas mulle maast ise paberi üles!" Sellised väikesed rõõmud mõjuvad Anule kui palsam hingele.
Lucifer on kaheaastane - parimas eas, et õppida inimest aitama. Anu sõnul hakatakse ka pimedate juhtkoeri välja kasvatama alles pooleteiseaastaselt. Siis on koera kutsikarõõmud välja elatud ja neid kergem distsiplineerida vastutust nõudvaks tööks.
Hetkel õpib Lucifer uksi avama ja sulgema. Teisi õpetamisnippe on treener saanud õppevideotelt, kuid ukseavamist õpetavat meetodit polnud tal kusagilt õppida. Nii nuputas aastaid koertega tegelenud naine selle omapäi välja. Ostis pehme mänguasjaga võtmehoidja, riputas asjakese ukselingi külge. Alguses tõi Luci (koera hellitusnimi) mänguasja ukselingi küljest ära ja sai selle eest kiita. Hiljem õppis ta mänguasja suhu võttes seda tõmbama nii, et ka uks läks lahti.
Trikk on peaaegu selge. Igasugused võtmehoidjad paeluvad koera magnetina. Niipea kui Anu oma jopetaskust nahkotsikuga võtmehoidja välja krabab, tahab Luci sellest kinni haarata, et seda perenaisele anda ja siis Anult pai välja meelitada.

Kiindub igasse hoolealusesse

Anu on lõpetanud endises EPAs veterinaari eriala. Loomadega suhtlemine on talle lapsest saati omane. Pärast kõrgkooli lõppu suunati ta tööle veterinaariks. Rakkes omal erialal töötades luges ta esimest korda artiklit pimedate juhtkoerte õpetamisest, tundis ära tegevuse, millega lausa unistas tegeleda.
Tänasel päeval on naise käe alt jõudnud nägemispuudega inimesteni abi andma 17 osavat juhtkoera üle Eesti. Anu tunnistab, et tal on pärast õppeperioodi koeri väga kahju ära anda. Ikka tekib tahtmine iga koer ise välja osta. Aga kahjuks pole tal sellist raha ning Anu teadvustab, et suurepäraselt välja õpetatud koer saab puudega inimesele tuua rohkem abi kui temale.
Idee ratastoolikoer koolitada tekkis aastaid tagasi Tartus elades. Ajendatud oli idee sellest, et üks mees, kes oli jäänud ratastooli, tahtis seltsiliseks osta labradori. Anu pakkus välja, et eelnevalt võiks seda koera ka õpetada. Probleem tekkis aga siis, kui koer kiindus hoopis mehe abikaasasse.
Õpetamisprotsessis polnud Anul kodus ratastooli, mille abil anda koerale teadmisi, kuidas peremehele asju kätte tuua. Juhtuski apsakas, et kui uue peremehe juures prooviti asju maast üles võtta ja koerale anti käsk, et vii see nüüd peremehe kätte, pakkus neljajalgne sõber kandamit hoopis mehe abikaasale, kellesse oli rohkem kiindunud.
Alina andis Anule oma vana ratastooli "õppematerjaliks". Seda nüüd usinalt ka kasutatakse. "Lucifer oskab isegi ratastooli kõrval käia. Usun, et seekord õnnestub meil koolitada temast korralik ja tark ratastoolikoer."

Mõistab loomade keelt

Kunagi ütles Anule üks šamaani moodi naine, et töö loomadega ongi Anu elu kutse. "Ta küll ei tundnud mind palju, aga tõdes, et oskan loomade keelt." Selle tõdemuse abil sai Anu paremini aru teistest inimestest. Ta ei mõista enam hukka neid, kes loomadega vääralt käituvad - need inimesed lihtsalt ei oska loomade keelt.
Anu tõi endale esimese koera koju vastu ema tahtmist, 15aastaselt, kui ta astus ALMAVÜ teenistuskoerte kasvatajate klubisse, et endalegi ida-euroopa lambakoer saada, keda siis usinalt teenistuskoerana harima asuda.
Kui Anu kutsika tõi, oli ema tööl. Tüdruk helistas ja teatas uudisest. Ema tahtis, et koer oleks ajaks, kui ta töölt koju jõuab, kodunt minema viidud. Anu muidugi ei viinud - oli kutsikat kaua igatsenud, teenistuskoera kasvatamise kursusedki läbi teinud.
Kui ema koju tuli, tekkis tüli. Tüdruk põgenes arusaamatuse eest kodu lähedale kuuri, kus ööbis kutsikaga koos, protestiks. "Ema otsis mind igalt poolt, aga koju siirdusin järgmisel päeval alles siis, kui ta oli tööle läinud. Viimaks sai ta aru, et kutsikaga tuleb lihtsalt leppida."
Koos kutsikaga mindi koolivaheajal maale. Sinna koer esialgu jäi, aga kuna vanaema kippus kutsikat suurest armastusest üle söötma, tõi Anu oma Hera linna tagasi. Hundikoer veetis alles vanaduspõlve taas maal, vanaema juures.
Ku Hera suri, oli Anu kurb. Tema esimene kasvandik oli olnud tubli. "Heraga võitsime karika parima dresseerija nimele," meenutab Anu. Ta rõhutab sõna "võitsime" - tiimitöö ju. Kuid pärast Herat on tal olnud veel kümneid ja kümneid kasvandikke. Ta on töötanud isegi narkokoera juhina politseis.
"Olen juhtkoerte kasvatamise kõrvalt teist ametit ka pidanud, sest ainult koera harimisega end ära ei elata. Olen olnud müüja kondiitripoes, aidanud liikumispuudega tüdrukut, olnud piiri peal veterinaarkontroll. Samas tunnen, et koerte kasvatamise töö on mu vaimne kohustus, see huvitab mind väga. Saan sellega aidata puudega inimestel ennast ühiskonnas kindlamalt tunda," usub ta. Lõppu lisab aga midagi, mida ütleks vaid see, kes oskab loomade keelt: "Ma aitan koertel ka vaimselt areneda."



DeepCMS