Eesti Puuetega Naiste ühing
Küsitlus
Kas oled tundnud väärkohtlemist?





Tulemused »

Reklaam
Annetamine

Agnes Valgiste koostatud lood

Lugu Enely"st.

 
Enely on 50-aastane lahutatud naine, kes elab koos oma emaga suures linnas 4. korrusel. Enelyl on üks täiskasvanud eraldi elav poeg. Enely töötas varem meditsiiniõena, ägeda viirusinfektsiooni tagajärjel jäi aga ratastooli.
Oma haridusteest räägib Enely: lõpetas keskeriõppeasutuse (omandas Tallinna Medkoolis 1974. aastal meditsiiniõe eriala), sealt suunati Tallinna Vabariiklikusse Haiglasse valvetuppa tööle, töötas seal 10 aastat, siis haigestus: 1985. aastal sai organismi stafülokokipisiku, mädanik lõi seljaajju, diagnoos – selgroosisene mädanik. Algul ei diagnoositud õigesti, sai vale ravi, käis tööl edasi. Hommikul tööd lõpetades olid jalad kanged, paari päeva pärast selgus õige diagnoos. Suunati opile, aga oli juba hilja.
Enely arvates võiks õppida ja peaks õppima igaüks. Puudega inimeste puhul on oluliseks teguriks pealehakkamine, maarajoonides transpordiprobleem. Kõik sõltub inimesest. Meessoost inimesed on vist rohkem pealehakkajamad, neis on rohkem julgust.
Õppimise ajal ei olnud Enelyl puuet.
Kutsehariduse omandamist mõjutab puuetega inimestel transpordivõimalus. Enely näitel – 15 aastat elas Mustamäel liftita majas 5ndal korrusel – kõik jäi selle taha, et polnud transporti, abi oli minimaalne. Ei käinud üritustel, puudus ka julgus ringi liikuda. Kindlasti on ka praegu neid, kes elavad kuskil ligipääsmatus kohas, ei pääse välja ega liikuma.
Kutsehariduse omandamist pere toetab – Enely plaanib minna sellel sügisel arvutikursustele. Ema väga soosib mõtet, et tütar käib väljas ja liigub ringi.
Enely töötab ka praegu, teeb kodus nahkehistööd. Tööandja helistas invaühingusse ~15 aastat tagasi ja küsis puudega inimest, keda välja õpetada, Elgi Saare soovitas teda. Enely on tööga väga rahul.
Enely arvates on tööd tänapäeval üleüldse vähe, on tööpuudus. Tööandjad kardavad puuetega inimesi – et ei saa tööga hakkama, nõrgukesed, haigeks jäämised tihedamad, ei oska käituda, peavad iga hetk abiks olema. Tööandjad ei kujuta ette, et puudega inimesed tavaliselt polegi nii väga nõrgukesed.
Enely erivajadused tööle saamiseks olid järgmised: vajas väljaõpet, kätega tehtavat kodutööd, sest istub ratastoolis.
Enely arvab, et puuetega töötajate/ettevõtjate hulgas Eestis on rohkem naisi, sest kontoritöid ja käsitööd teevad rohkem naised.
Abielust, perekonnaelust räägib Enely: lahutas juba enne haigeks jäämist. Peale haigestumist 15 aastat ei suhelnud vastassugupoolega, nüüd juba ~8–9 aastat on kindel partner, visiit-vabaabielu. On sellega rahul. Kooseluks on vajalik ainult üks tingimus – peaks elama päris omaette, ilma kummagi poole vanemateta. Algul elati mehe pool, koos mehe venna ja emaga – tekkisid teised ja sügavamad probleemid, ei olnud võimalust omaette olemiseks. Praegu elavad eraldi.
Emaksolemisega on Enely väga rahul. Ta on õnnelik, et on poeg.
Kui puudega inimene elab üksinda ja tahab teise puudega inimesega koos elama hakata – pole probleemi, kui ruumi jätkub. Takistuseks on see, kui puudega inimene elab koos oma vanematega – kuidas nemad võtavad perre veel ühe puudega inimese? Vajalik on omaette elamispind.
Kuigi naine istub ratastoolis, ei ole tal erivajadusi seksuaalsuhtes seoses oma puudega. Peamine on lai voodi, aga see on olemas. Enely räägib: „Mis puudutab minu seksuaalelu, olles ise ratastoolis, on hetkel kõik paigas. Tee selleni oli küllaltki vaevaline. Probleeme on alul kuhjaga. Kõigepealt peab üle saama alaväärsus-kompleksist, mõttest, et ei saa seksiga enam hakkama, eriti naised häbenevad oma halvatud alakeha. Tänapäeval on ju perfektne ja ihaldatud naine - siresäär, noor ja t e r v e ! Õppisin kasutama erinevaid minule ja ka partnerile sobivaid poose, mis kaugeltki alati välja ei tulnud. Mõlemad pooled peavad olema mõistvad ja julgustavad ja lõppude lõpuks on „abivahendid" meie enda keha küljes!!! Minu seks käib loomulikku teed pidi ja tundlikkuse kohta ütlen nii: teistmoodi kui tervena, aga tunnen omamoodi, seda ei saa lihtsalt seletada. Üks on kindel, see on h e a ! Iga algus on raske, ent kui on armastav ja julgustav partner, ei ole midagi võimatut. Ei ole ka seks võimatu kahele ratastoolis olevale inimesele, tuleb tahta ja ajud tööle panna - see on minu oma kogemus. Ja veel - mina arvan, et kui ka puuduks täielik tundlikkus, on väär seksist loobuda. Meie meeled tunnevad seda teistmoodi ja armastatud inimese puudutus ning lähedus on ju vaeva väärt!“
Naise erivajadustest seoses emaksolemisega, perekonnaeluga. Poeg oli Enely haigestumise ajal 8-aastane. Probleem oli selles, et Enely ema pidi kasvatama poega, kui tütar oli haiglas ja seejärel Haapsalu haiglas. See periood kestis ligikaudu aasta. Hiljem, kui elasid Mustamäel 5. korrusel ega saanud liikuma, ei pääsenud Enely lastevanemate koosolekutele jms.
Vanemad, ema ja isa, toetasid – isa ehitas kaldteid liikumiseks, vahendeid võimlemiseks, emal lasus koormus poja kasvatamisel ja tema eest hoolitsemisel.
Naise arvates meeste ja naiste võrdsus abielus/kooselus väljendub selles, et ei tohiks järsult eristada meeste- ja naistetöid. Tuleb teineteist aidata nii köögis kui auto parandamisel.
Oma mõtetest, tunnetest ja muredest, mis seostuvad seksuaaleluga, saab Enely rääkida sõbrannaga. Vajalikku infot, mis puudutab seksuaalsust, seksuaalkäitumist, intiimsuhete loomist ja hoidmist teiste inimestega, hindab enam-vähem piisavaks: kes ikka tahab, saab info kätte.
Enely meelest vajavad puuetega poisid/tüdrukud ning mehed/naised lisaks tavapärasele õpetusele suhetest, seksuaalsusest ja pereelust õpetust või juhiseid ka seoses oma puudest tulenevate eripäradega suhete loomisel ja seksuaalelus senisest enam.
Puuetega naistel takistab intiimsuhteid luua välimus, julguse puudus, alaväärsuskompleks, oma keha häbenemine.
Väärkohtlemise, seksuaalse ahistamise või vägivallaga pole Enely kokku puutunud. Kui endaga võiks juhtuda, siis peaks olema valel ajal vales kohas.
Enda arvates on ta suutnud end kaitsta seoses sellega, et ei lävi valede inimestega, tal on teistsugune suhtlusringkond. Linnas kodus on uks kinni õhtul, pimedas ei konda ringi.
Turvaline koht on Enelyl oma kodu, selle võtmed on tal olemas.
Eestis kannatavad koduvägivalla all peamiselt naised ja lapsed ja ka mingil määral mehed – vaimne vägivald.
Enelyl on oma isiklik abistaja ja hooldaja, nendega on ta väga rahul. On rahul, et elab koos emaga. Tahaks olla omaette, aga siis oleks vaja eritingimusi – tasapinnalt korterisse minek, asjad peaksid asuma madalamal. Hooldajaks on ema, isiklik abistaja – õde. On rahul, igati toetavad ja aitavad.
Iseseisvaks eluks on olulised korteri sisustamine, kohandamine, raha taha jääb asi.
Tehnilised abivahendid, mis on kohandatud Enely spetsiifilistele erivajadustele on järgmised: ratastool, suvilas kaldtee, linnas toas pisike kaldtee, osa kappe madalamal.
Abivahendid on ju kõik ühesugused, naine ei oska arvata, kuidas peaks olema puuetega tüdrukutele/naistele mõeldud tehniliste abivahendite osas arvesse võetud sooline aspekt.
Kuna kolis 5. korruselt liftita majast 4. korrusele liftiga majja ja saab ise liikuma õue, on tervis ka parem. Kuna on väga looduslembene inimene, siis on see väga oluline, hindab kõrgelt männimetsa lõhna.
Ühiskondlikesse hoonetesse ligipääsu takistavad kitsad uksed, tihti on kaldtee olemas, aga see on jube järsk. Selliseid busse ja trolle on vähe, kuhu saab ratastoolis peale sõita.
Enely erivajadused, et pääseda ühiskondlikesse hoonetesse on sellised: õues kaldtee, sees vajalik lift, kui on tarvis pääseda kõrgemale kui I korrus.
Naine arvab, et ümbritsev keskkond võiks olla tervisele soodsam. Üleüldse meeldib rohkem elada maal, ei tahaks linnas elada. Kui linnas, siis rohelises rajoonis, mitte kesklinnas. Paraku elab praegu Mustamäel.
Pere on teda aidanud, kui on vaja pääseda ühiskondlikesse hoonetesse. Kui läheb näiteks haiglasse, polikliinikusse, on selleks abistaja igaks juhuks kaasas. Ühistranspordiga ei liigu. Kasutab invataksoteenust.
Ta käib palju teatris ja ooperis, kontsertidel, külas, spordivõistlustel, poes. Varem ei pääsenud kodust välja, nüüd aga küll igale poole.
Kultuuri- või spordiüritustest osasaamist võimaldab või ei võimalda hoone ligipääsetavus – kui ikka ei pääse sisse, siis ei saa. Samuti takistavad eelarvamused ja suhtumine: teab näidet, kus ratastoolis noormees tahtis osa võtta Ühispanga Sügisjooksust – keelduti, kuna korraldajatel puudus kogemus ja peljati, et ratastool takistab teisi.
Erivajadused, et osa võtta kultuuri- või spordiüritustest on samas: transport, kaldtee ja lift.
Pereliikmed on aidanud transpordiga, treppidest üles küllaminekul.
Invaspordiga tegeleb Enely arvates Eestis rohkem puuetega mehi. Mehi huvitab sport üldse rohkem, naisi segab ka valehäbi – arvatakse, et ma ei oska, ma ei saa, kui see aga ületada, siis tahetakse osa võtta küll.

 

***********************************************

Lugu Elbest.

Elbe on 60-aastane nägemispuudega daam, kes elab üksinda ühetoalises korteris pärast lahutust oma abikaasast. Elbel on üks täiskasvanud tütar, ta on vanaema kolmele toredale lapselapsele, keda käib vastavalt vajadusele hoidmas. Ta on üldjoontes rahul oma eluga, kuigi vahetevahel kipuvad enesehaletsushood ja üksindus peale.
Elbe õppis Kiviõli Keskkoolis ning arvab, et hea tahtmine võimaldab kõike: haridust omandada, tööd leida, peret luua. Tema eripära on nägemine, õigemini selle vähesus ning erivajaduseks tugevate prillide olemasolu. See on sünnieelne eripära, mida lapseeas ei osanud tollane meditsiin avastada. Juba koolis oleks ta vajanud õigeid prille, ent pidi ilma läbi ajama oma paarkümmend aastat. Teda narriti koolis kõõrdsilmaks, kuna pidi pead pöörama, et õigesti näeks, samuti ei näinud ta tahvli peale. Pidi küsima alati pinginaabrilt, mis on tahvlil kirjas. Tänu sõpradele ja pinginaabrile läbis edukalt kõik klassid. Samas ei oska ta öelda, kas tegid õpetajad ka hinnaalandusi, kuna ta ju ei näinud, s.t. kas õpetajad soovisid aidata. Kodust tuge ta ei mäleta – kõigil olid ju omad tegemised. Ema vedas arstide juurde, aga arstid ei saanud aidata, ei osatud diagnoosida jms.
Elbe meelest ei ole mingit erinevust poiste ja tüdrukute, naiste ja meeste võimalustel õppimiseks ja hariduse omandamiseks.
Kutsehariduse omandas Elbe Rakvere majandustehnikumis, õppis raamatupidamist. Varem töötas müüjana, aga seal oli raskem, pikemad tööpäevad. Kuidagimoodi pakuti talle raamatupidaja tööd, seega pidi õppima seda siis ka täiendavalt. Tagantjärele arvab, et valis vale eriala, kuna töö toimus ju ainult silmadega. Raamatupidajana töötas ligikaudu 27 aastat, kuid vahepeal töötas ka sekretärina, kaupluse juhatajana, piimavastuvõtjana, baaridaamina jm.
Abielus ja sugudevahelistes suhetes pole Elbe nägemine küll mingit rolli mänginud – ütleb, et binoklit ja luupi ju seksides vaja pole! Väga rahul, et sünnitas lapse. Oleks günekoloog teadnud, et tal on silmadega probleeme, poleks lubanud sünnitada. Silmaarst viibis sünnituse juures. Silmad olid sünnitusejärgselt verevalumeid täis. Elbe ei oska öelda, kas silmade olukord sellest muutus halvemaks.
Perekonna loomiseks on naise arvates vajalik suur armastus, siis takistusi ei ole. Vaja vaid leida õige inimene.
Emaks olemisel ja perekonnaelus lisajõude ei vajanud – teistel pole sellega asja. Vastavalt vajadusele on vanavanemad alati aidanud.
Meeste ja naiste võrdsus abielus sõltub kõik inimese iseloomust, kas abikaasa on hooliv ja abivalmis, kas kõike tehakse koos.
Pere- ja seksuaalelu puudutava teabe kättesaadavuse kohta ütleb, et ta on sellise ajastu inimene, mil ei räägitud neil teemadel, hoiti endale. Ta pole olnud sellest huvitatud ja ei ole teavet saanud.
Väärkohtlemine, seksuaalne ahistamine või vägivald olenevad Elbe arvates inimesest ja tema isiksuseomadustest. Probleemid, mis tekivad kooselu vältel, võivad tekitada vägivalda.
Väärkohtlemise või vägivalla eest kaitseb end niiviisi, et ei topi oma nina ohtlikesse kohtadesse, pimedas ei liigu üksinda. Kõige turvalisemaks kohaks peab enda kodu. Puudest tulenevalt ei ole olnud abikaasade vahel mingeid probleeme, armukadeduse pärast on peksa saanud, mitte oma puude tõttu.
Küsimusele, kes kannatavad Eestis koduvägivalla all rohkem, kas naised või mehed, vastab, et kõik on suhteline – on nii väga võimukaid ja vägivaldseid naisi kui mehi. Talle tundub, et naised on vägivaldsemad.
Elbe elab üksinda oma korteris, on täiesti iseseisev. Tütar ja väimees käivad abiks, kui vajadust on. Elab iseseisvat elu, kogu aeg on seda teinud. Tütar ei olnud nõus ametlikult hooldajaks vormistama, kuna ütles, et selle väikse abi, mis ema vajab, selle osutab ta ilma rahatagi ära.
Elbe arvates ei ole tal probleeme ühiskondlikesse asutustesse pääsemisel, ühistranspordi kasutamisel, arvab, et füüsilise puudega isikutel on takistusi rohkem.
Elbe arvab, et kultuuri ja meelelahutuse tarbimisel on tal absoluutselt võrdsed võimalused, kui aga tahab. Kinos ja teatris ta ei käi, kuna ei näe ekraanile/kaugele. Võiks ju esirittagi istuda, ent tihti arvab, et ise ei taha raha raisata. Rahapuudust peabki suurimaks takistuseks kultuuriüritustest osasaamisel.
Vaba aja lemmikharrastus on laulmine kohalikus laulukooris, tema erivajaduseks oli laulunootide suurendamine. Seda ka tehti ning nüüd osaleb ta rõõmuga kooriharjutustel ja esinemistel. Lugemisel ja ristsõnade lahendamisel kasutab luupi.
Pere ja lähedased on innustanud, et ta ei istuks üksi kodus, vaid läheks sõpradega koos välja, võimlema ja laulukoori.

*************************************

Lugu Ellist.

Elli on 49-aastane lahutatud naisterahvas, kes elab oma vanemate majas omaette sissekäiguga majaosas täiesti iseseisvat elu. Ellil on poeg ja tütar, ta on mitmekordne vanaema. Elli haigestus 15 aastat tagasi suhkruhaigusesse, viimased 4 aastat on tema diagnoosiks lisaks veel vaskuliit ja sellest tulenevalt neerude puudulikkus. Teda kimbutab jõuetus, käte ja jalgade nõrkus, vähene suutlikkus. Tihti lõpeb jõud otsa, ei jaksa pikka maad kõndidagi.
Oma haridusteest ta pikalt ei räägi, kuna hariduse omandamise ajal polnud ta puudega. Samuti ei oska öelda probleeme, mis võivad hariduse saamisel olla tänapäeval puudega inimestel.
Tööelust rääkides, ei võimalda Elli arvates puuetega inimestel tööd leida madal enesehinnang, kompleksid, „keegi ei taha ju meiesuguseid tööle“. Kuigi käib jutt, et töökohti kohaldatakse – ei tea, kas see peab ikka paika. Kui selgub, et peab olema kohandatud töökoht ja tohib töötada ainult 4 tundi päevas, ega ikka ei võeta küll puudega inimesi tööle.
Elli erivajadused, et saada tööle on järgmised: oma auto olemasolu – sellega pääseb liikuma. Tööaeg peab olema paindlik ja töötamine osalise tööajaga. Jõudlus on väike, ei jaksa asju tõsta, füüsiliselt ei saa hakkama.
Elli arvab, et puuetega töötajate/ettevõtjate hulgas on Eestis rohkem mehi, kuna nad on vast hakkajamad. Tegelikult oleneb inimesest endast – kes tahab töötada, kes mitte.
Seoses puudega tekkis abielus ning mehe ja naise vahelistes suhetes mitmesuguseid probleeme: liikumispuude tõttu jäi paljudes kohtades käimata, abikaasa ei tahtnud koos Elliga enam kuhugi minna. 3 aastat tagasi lahutasid nad abielu.
Ellil on kaks täiskasvanud last, kes igati toetavad ja aitavad. Lapselastest on palju rõõmu.
Elli ei soovi enam ise uut perekonda luua, kardab pettuda. Arvab, et pere loomiseks on peamine tingimus sobiva inimese leidmine.
Kooselu ajal ei olnud tal oma puude tõttu probleeme ega erivajadusi seoses abieluga, seksuaalsuhetega.
Samuti ei oska nimetada erivajadusi seoses emaksolemisega, sest kui lapsed väikesed olid, siis oli ta terve. Praegu, kui abi vaja on, lapsed alati aitavad.
Vanemad on Ellil väga toetavad, aitasid igati ja alati kui laste kasvatamisel abi vaja oli.
Elli arvates väljendub meeste ja naiste võrdsus abielus selles, et kõiki asju tehakse võrdselt ja koos.
Ellil ei ole olnud kedagi, kellega rääkida oma mõtetest, tunnetest ja muredest, mis seostuvad seksuaaleluga. Tema arvates takistavad puuetega naistel intiimsuhteid luua vähesed kontaktid, välimus, julguse puudus, kaasinimeste kompleksid ja negatiivsed stereotüübid.
Mõningal määral on Elli saanud vajalikku infot, mis puudutab seksuaalsust, seksuaalkäitumist, intiimsuhete loomist ja hoidmist teiste inimestega. Seda hindab ta enam-vähem piisavaks.
Elli arvates vajavad puuetega poisid/tüdrukud ning mehed/naised lisaks tavapärasele õpetusele suhetest, seksuaalsusest ja pereelust õpetust või juhiseid ka seoses oma puudest tulenevate eripäradega suhete loomisel ja seksuaalelus. Seda samas mahus nagu see on praegu.
Väärkohtlemine, seksuaalne ahistamine või vägivald sõltub iga inimese iseloomust, kasvatusest.
Elli ei suutnud ennast vägivalla eest kaitsta. Päris alguses probleeme polnud, siis aga mingil ajal hakkas mees üksinda salaja alkoholi tarbima, sellest kasvas välja alkoholism. Kui abikaasa oli purjus, muutus ta agressiivseks ning peksis Ellit – sellest ka mõrad selgroos. Pärast lahutust pole kordagi oma eksabikaasat näinud ega tea temast midagi.
Turvaliseks kohaks, kus võib leida vägivalla eest kaitset, peab Elli oma vanematekodu. Abikaasapoolne perevägivald oli terav probleem, samas kui ema-isa ning poeg ja tütar on väga hoolivad ja kaitsvad. Poeg ehitas vanavanemate majas juurdeehituse oma emale, et too saaks vägivaldse mehe juurest ära tulla. Poeg on hooldajaks, aitab puid tassida, majapidamistöid teha, autot hooldada. Kui Ellil lähevad käed kangeks, siis nt ei saa nööpe kinni ega võtit lukuauku jms ning siis vajab ta abi. Ema-isa aitavad alati igas asjas, kus abi vaja. Praegu on ta kõigega rahul.
Elli hindab oma iseseisva elu võimalikkust väheseks, see sõltub tervisest, päris ise ikka ei tule toime.
Arvatavasti ikka naised kannatavad Eestis koduvägivalla all rohkem, arvab Elli.
Tehniliste abivahenditena kasutab Elli seljakorsetti e seljatuge ja ka jalatuge.
Tänu sellele, et Elli lahutas mehest ja kolis oma vanemate juurde, muutus ümbritsev keskkond paremaks ja tema tervis ei ole enam ohus. Ta on muutusega väga rahul.
Ligipääsu ühiskondlikesse hoonetesse ei võimalda kõrged trepid ning käsipuude puudumine. Elli enda vajadus ongi ühiskondlikesse hoonetesse ja transpordivahenditesse pääsemiseks madalate trepiastmete ning käsipuude olemasolu.
Vaba aja sisustamisel on Ellil teistega võrdsed võimalused osa saada meelelahutusest. Kui tervis lubab, siis saab ikka kõigest osa, nii palju kui soovi on. Oma hirmud on tal suured – kui veresuhkur kõigub, siis ei julge midagi ette võtta.
Kultuuri- või spordiüritustest osasaamisel on ligipääsetavus hoonetesse siiski kohati probleemiks – kui trepid on kõrged, siis sisse ei saa. Samas aga – kui endal tahtmist ja jõudu on, siis saab kõike.
Elli erivajadused on järgmised: jõudlus väike, kui ikka käed-jalad „pahad“, siis ei jõua midagi ette võtta.
Pere ja lähedased on toetavad, koos on käidud kinos ja teatris, ekskursioonidel.
Invaspordiga tegeleb Eestis rohkem puuetega mehi, sest neil on võib-olla rohkem aega, naistel on enamasti muud tegevused.

""""""""""""""""""""""""""""""""""

Lugu Endlast.

Endla on 53-aastane kaks korda lahutatud naine, kes elab oma ema ja tütrega ühes depressiivses Eesti väikelinnas. Ta sündis küll terve lapsena, kuid poolteise-aastaselt põetud angiin, mida algul arstid ei osanud diagnoosida ning mistõttu tal jäi saamata vajalik ravi, põhjustas reumatoidartriidi, mille tagajärjel on ta liigesed moondunud ning Endlal on sügav liikumispuue – põlved sirged ja paindumatud, üks jalg operatsiooni tagajärjel teisest tunduvalt lühem, käed moondunud ning vähese liikuvusega.
Lapsena viibis Endla palju haiglates ning tema haridustee jäi lühikeseks. Ta ei ole sellega rahul, et on ainult põhiharidus kodulähedasest koolist. Kui oli 16-aastane, tahtis ta minna kunstikooli, aga kodust ei lastud tema iseärasuste tõttu, isa ei lubanud. Puudus endal söekus ja julgus minna, polnud ka raha. Isa oli võimukas ja domineeriv, ta oli planeerinud nii, et Endla jääb terveks eluks koju vanemate hooldada ning sealt välja ei pääse.
Puuetega inimestel võimaldab Endla arvates haridust omandada kodu tugi, see on väga oluline. Endla puhul oligi see määrav – isa ei toetanud, ema oli allaheitlik isale, sealt ka abi ei saanud – nii jäigi haridustee katki. Ja sellest on Endlal väga kahju.
Endla erivajadus hariduse omandamisel oli selline. Noorena olid liikumisprobleemid mingil määral kergemad, kuna põlved ikka liikusid siis veel. Tollal puudus julgus ja raha. Rongile/bussile saamine oli liikumispuudega vaevaline. Keskkooli Haapsallu ei võetud, puudus justkui pidev hooldusvajadus. Samas ei lastud kodust välja, kuna vajas ikka nii palju hoolt.
Kutseharidust Endlal pole, ei võetud invaliidide kutsekooli vastu, kuna olevat liiga haige. Öeldi, et neid töid, mida nemad õpetavad, Endla ei suuda oma haiguse tõttu teha.
Edasi õppima minemisel oli takistuseks valehäbi. Kartis, et hakatakse pilkama, häbenes oma kõveraid jalgu. Enesekindlus mõjub palju.
Tööelust räägib naine järgmist: elades internaadihoones, töötas ta isa alluvuses (isa oli koolidirektor) öövalves ja koristajana. See oli umbes 30 aastat tagasi, töötas umbes 5 aastat.
Pärast seda heegeldas UKU-s, kuni käed ütlesid üles ja pidi selle töö lõpetama. Heegeldamine meeldis talle. Pärast seda töötas kutsekoolis komandandina, sealt läks dekreeti. Siis töötas õmblejana SULEV-s, kodus õmbles, kuni lapsehoolduspuhkusel oli. Pärast seda ei olegi töötanud, seda siis juba umbes 16 aastat.
Puuetega inimestel on töö leidmisel kõige suurem takistus tervis, see, et ei suuda kõiki töid teha. Vähe on neid asju, mida Endla suudab oma puude tõttu teha. Väga oluline on ka haridus. Kui ikka haridust pole, on väga raske tööd leida.
Endla erivajadused, et saada praegu tööle on järgmised: ei pääse liikuma, ei saa asju kätte, hoonetesse ei pääse sisse, istumisega probleemid, lühidalt – kõikvõimalikud takistused.
Pere ja lähedaste tugi tööleidmisel ja töölesaamisel oli mingil määral olemas: pärast kooli vormistas isa ta öövalvesse oma alluvusse tööle. Pärast seda töökohta on pidanud Endla ise ja ainult ise toime tulema. Sõbranna aitas ka, aga tema pole ju pere. Mehest polnud absoluutselt mingit abi.
Endla kooselu/abielu, mehe ja naise vahelised suhted on kulgenud Endla arvates
nagu tervetelgi vast. On olnud 2 korda abielus, 2 korda lahutatud. Mitte puudest tingitult, vaid isiksuseomadused ei klappinud-sobinud.
Endla on väga rahul, et ta on sünnitanud kaks tervet last. Laste kasvatamisel andis puue tunda küll – pidi asju teisiti tegema, kui oleks teinud tervena. Oma lapsega saab kõigega hakkama – kui too oli maas ega tahtnud üles/sülle tulla, siis ise teda maast kätte ei saanud, laps pidi ise kaasa aitama. Mida emme maast kätte ei saanud – lapsed aitasid, et saaks kätte.
Endla arvates võimaldab oma perekonna luua õige partneri leidmine!
Endla erivajadused seoses seksuaalsuhetega olid sellised - ratastool polegi nii suur takistus, kui see, et käed on nõrgad. Sekssuhtes tuli poose valida vastavalt võimalustele, mitte soovide kohaselt. Näiteks ei saanud kasutada käpuliasendit ega mitte ka seda, kui mees all / naine peal – põlved ei paindunud ega saanud põlvedel olla.
Vanemad ei toetanud Endla perekonnaloomist, sellele oldi 100% vastu. Esimese lapse puhul lapsesaamisele oldi samuti vastu. Ka tööl. Kui lapsed juba olemas olid, siis vanemad toetasid. Endla ja isa suhted paranesid, kui Endlal lapsed sündisid. Esimese lapse sünniga tekkis isa silmis Endlal mingi väärtus, enne oli tütar nagu mingi rämps. Laste kasvatamine oli ainult Endla õlul – mehest ei olnud mingit abi. Vanaema-vanaisa täitsid oma rolli vastavalt vajadusele ja võimalustele.
Meeste ja naiste võrdsus abielus/kooselus väljendub Endla arvates kõikide ülesannete ja kohustuste jagamisel. Endla perekonnaelus pole seda võrdsust olnud.
Endla ei ela enam seksuaalelu, varem sai rääkida sõbrannaga oma mõtetest, tunnetest ja muredest, mis seostuvad seksuaaleluga. Endla arvates takistab puuetega naistel lähisuhete loomist vähene suhtlemisvalmidus, vähesed kontaktid, julguse puudus ning madal enesehinnang.
Seksuaalelu puudutavat vajalikku infot Endlal nappis, siis kui seda vaja oli. Praegu hindab ta infoküllust piisavaks.
Väärkohtlemine, seksuaalne ahistamine või vägivald sõltuvad, nagu tervetelgi,
inimestest endist ja nende iseloomust. Psüühilist vägivalda koges Endla oma peres – Endlal polnud võimalust kuhugi minna, ühises majapidamises oli kõik Endla rahade eest ostetud, ei saanud kõike maha jätta ja ära minna. Lõpuks mees siiski läks minema. Endla ei saanud teda ära saadetud. Pärast ei võtnud teda tagasi – ütles, et ema elab tema juures (väimees ja ämm ei sallinud teineteist).
Kui üks pool on nõrk, siis teine kasutab seda ära. Vägivalda soodustavad nõrgema poole hirm, võimetus ennast kaitsta.
Esimeses abielus kaitses end vägivalla eest – lihtsalt salaja kolis minema, nii sai sellega hakkama. Teisel korral Endla ei suutnudki ennast psüühilise vägivalla eest kaitsta. Mees kasutas tema liikumisvõimetust ära. Naine ei ole mingeid erilisi turvalisi kohti otsinud.
Lähedased oleksid Endlat kaitsnud, kui nad teada said, et peres on vägivald, kuid nad elasid kaugel. Turvalisust mõjutas abikaasa hoolimatus: näiteks kui Endla tuli kipsis puusaga koju, aga mees kadus teadmata ajaks ei tea kuhu ja Endla pidi endaga üksi hakkama saama.
Naise arvates Eestis kannatavad koduvägivalla all rohkem pigem naised, naised on ju nõrgem pool.
Praegu on Endla hooldajaks pereliige, abistaja samuti olemas. Ta ei ole päris rahul, aga paremat ka pole võtta. Füüsilist jõudu on vaja, kuid abistaja ei jaksa, näiteks liikumisel, tõstmisel. Raha on probleem, sest oma kodulinnast abistajaga kaugemale ei pääse, laagrisse kaasa ei saa võtta – ei jõua kinni maksta.
Iseseisva elu takistused on naisel peamiselt füüsilised – trepid, kõnniteeservad ja augud kõnnitees, raskesti liikuvad uksed jms. Kui elamine/kodu on kohandatud, siis saab hakkama. Kui aga komistab ja kukub ning ise püsti ei saa, siis pole ju ka hakkamasaamist.
Tehnilised abivahendid kodus on naisel – ratastool, kepp, soki jalgatõmbaja, pika varrega juuksehari, pika varrega abivahend näo ja juuste pesemiseks, kõrgendatud WC-pott; jooginõu peab olema kõrvaga, tallakõrgendus, käepikendus (et saaks asju maast vm kätte), tugiraam istumiseks. Puudub selline tugitool, kus saaks selga toetada. Kodus on abivahendid primitiivsed, iseleiutatud. Püksikud õmbles ema talle spetsiaalsed, nööpidega. Kuid sellised püksikud võiks olla saadaval ka invatarvete poes!
Nõustamine on naisele puhta võõras maa - kõik on Endla ise uurinud.
Lapsed ja ema on alati aidanud! Praeguse elukoha sotsiaalosakond on ka toetanud (maja juures kaldtee ja varikatuse ehitamine). Vald garanteerib ka invatranspordi.
Naine ei arva, et abivahendid peaksid olema erilised, et puuetega tüdrukutele/naistele mõeldud tehniliste abivahendite osas peaks olema arvesse võetud sooline aspekt.
Endla kolis mõni aasta tagasi maapiirkonnast ühte Eesti väikelinna. Seoses kolimisega muutus keskkond soodsamaks, maal polegi mingeid võimalusi, linnas ikka parem.
Ühistransporti ei pääse – vaja oleks tõstjat. Hoonetesse ligipääsu tagavad kaldteed, ka üks aste on Endlale takistuseks. Käsipuud on väga olulised, sest annavad kindlustunde. Käsipuud, kaldteed, liftid on väga olulised!
Linnakeskkond võiks olla küll veel soodsam: et talvel libedaga saaks ka õue, peaksid olema kõnniteeaugud parandatud, ka väikesed kivikesed takistavad. Kodus puudub selline tugitool, kus saaks selga toetada.
Pereliikmete tugi on naisele väga oluline - poeg aitab transpordiga, võtab sülle ja tõstab treppidest üle, viib vajalikku asutusse, niipalju on abi.
Endla arvates otsustavad Eestis hoonete/elamute ehitamise/kohandamise või transpordi küsimusi rohkem pigem ikka vist mehed.
Kultuuri ja meelelahutuste osas arvab Endla, et kindlasti pole võrdseid võimalusi – paljudesse kohtadesse ei pääse sisse trepi tõttu. Endla vajab abistajat, kui too ei saa tulla, siis ei saa ka ise minna. Rahakott ka ei kannata kõikjale minna. Kui rahakott oleks raskem, oleks tõstja ju ka olemas. 
Üritustel osalemist ei võimalda kohanduste puudumine. Endlal puudub istumisvõimaluski – vaja oleks kõrget ja stabiilset istet. Liiga erilisi tingimusi vaja. Isegi haiglas ei saa WC-potile, kuna see on liiga madal.
Vaja oleks abistajat, korralikku ratastooli, kus jalad ka kõrgel oleks, ning kusagil viibides piisavalt ruumi, et selline laiendatud iste ka ära mahuks. Üldiselt organiseerib endale meelelahutust ise, ema või lapsed ei pea selleks midagi tegema. Hädavajalikes kohtades palub abi ja saab seda, meelelahutust korraldab endale ise.
Küsimusele, kas Eestis tegeleb invaspordiga rohkem puuetega mehi või naisi, vastab Endla, et ei tea, aga arvab, et mehi. Võib-olla isegi võrdselt. Tegelevad hakkajamad. Naised on reeglina koduga seotud, mujal käivad mehed.

****************************************

Lugu Eneken’st.

Eneken on praegu 35aastane abielus 3. lapse ema. Pere elab kahekordses majas Tallinna lähiümbruse vallas. 16 aastat tagasi juhtunud trauma tõttu saadud halvatusest on ta enam-vähem paranenud, kuigi lonkab veidi ning seesmiselt tunneb ühe kehapoole nõrkust. Välja see nõrkus vast ei paista.
Oma haridusteega on ta rahul. Lõpetas edukalt ühe väikelinna kooli, seejärel astus Tartu Ülikooli arstiteaduskonda. Suvel pärast I kursust toimus raske liiklusavarii, mille tagajärjel tekkis parema kehapoole halvatus ja liikumispuue. Võttis 2 aastat akadeemilist puhkust, seejärel vahetas teaduskonda ning asus õppima sotsiaaltööd. Kõrgkooli lõpetas 2000. aastal. Lõpetamine venis pere juurdekasvu tõttu – Eneken sünnitas vahepeal 2 tütart, kolmas oli lõpuaktuse ajal juba kõhus olemas.
Tänapäeval on suhtumine puuetega inimestesse paranenud. Erivajadusega (st peamiselt ikka liikumispuudega) lapsed saavad õppida kodulähedases koolis. Eneken teab mitmeid näiteid, kus see on edukalt korraldatud.
Enekenil ei olnud õppimise ajal erivajadusi. Toonane Tartu Ülikooli sotsiaaltöö osakond asus Tiigi tänava õppehoones III korrusel, kuhu viis kitsuke keerdtrepp – alati oli jube sealt (eriti just alla) tulla, aga Eneken sai oma karkudega turnides hakkama, kordagi ei sadanud trepist alla. Küll aga teinekord siledal maal kõndides komistas ja kukkus nii, et põlved-peopesad katki.
Enekeni päritolupere – ema-isa – on teda ja tema õpinguid igati toetanud ning talle alati abiks olnud, nõu ja jõuga aidanud seal, kus vaja. Hiljem aitas abikaasa, eriti just keerukamate transpordiprobleemide puhul – kui ikka oli mitu erinevat üritust, kuhu pidi võrdlemisi väikese ajavahemiku järel jõudma, siis alati sõidutas vajalikku kohta.
Poiste ja tüdrukute, naiste ja meeste võimalused õppimiseks ja hariduse omandamiseks eriti ei erine – kes aga ise tahab, saab igal pool hakkama. Endal peab soov olema, ise peab hakkamist täis olema. Raske on kõigil, puuetega inimestel on ühed probleemid, puudeta inimestel on jällegi omad probleemid. Ilma probleemideta pole keegi, lillelapsi ei ole. Võitlema peab.
Pärast 6. aastat lastega kodusolemist tundis Eneken vajadust ka väljaspool kodu aktiivne olla. Ta läks kohaliku sotsiaalkeskuse juhi juurde ja pakkus ennast vabatahtlikuks. Mõne kuu pärast sai tasustatud tööle ja aastatega on talle erinevaid ülesandeid ning kohustusi juurde tulnud. Eneken on rahul kõige sellega, millega praegusel hetkel tegeleb, kuid abikaasa kurdab, et kodu jaoks ei ole tal enam piisavalt aega…
Kes ise aktiivne on ja tahab tööd leida, ikka leiab ja saab tööle. Kui mitte kohe, siis mõne kuuga kindlasti. Muidugi on probleemiks, kui on kindlad nõudmised – et töökoht peab vastama teatud tingimustele, kui töö asukoht on tähtis, kui ei ole vastavaid oskusi. Tööandjad on teadlikumad ja tihti otsitaksegi töövõtjaid just puuetega inimeste seast (kui on lihtsamat sorti töö).
Enekeni erivajadused töö vastuvõtmisel olid järgmised: tegelikult olid olulisteks kriteeriumideks, et töökoht asub kodu ligidal ning saab töötada osalise tööajaga, et töö on paindlik ja vastab haridusele, on meelepärane. Ja seda ta praegune amet on peaaegu et 100%.
Töö leidmisel ei vajanud Eneken lähedaste abi. Abikaasa toetab tööl käimist moraalselt ja vahel ka transpordiga, vastavalt vajadusele. Liigub ka ise autoga, rattaga ning saab hakkama.
Enekeni arvates on raske öelda, kas puuetega töötajate/ettevõtjate hulgas Eestis on rohkem naisi või mehi. Kohati on naised aktiivsemad ja otsivad tööd. Samas on ka palju ettevõtlikke mehi. Miks see nii on – eks palju sõltub ka isiksuseomadustest, varasemast kogemusest. Inimesed, soovid, tahtmised ja võimalused, aga samas ka takistused on väga varieeruvad.
Puudest tingitult küll ei ole Enekeni ja tema abikaasa vahelistes suhetes probleeme. Abikaasa on tunnistanud, et abielu algusaastatel ta tegelikult natuke häbenes Enekeni puuet – seda, kuidas ta kõndides veidi tuikus, mõnikord kadus tasakaal (abikaasa pelgas, et teised vaatavad ja arvavad, et naine on purjus). Alles hiljuti olevat jutuks tulnud, et ta ei julgegi Enekeniga näiteks ujuma minna. Kuna Eneken on hiljuti mitu korda kukkunud, siis on ta jalad ja käed verevalumeid täis ning abikaasa pelgab seda, et teised vaatavad ja arvavad, et kindlasti on kodus mehe käest kolki saanud. Tegelikult, tunnistab Eneken, on tal väga hea ja hoolitsev abikaasa.
Eks probleeme laste kasvatamisel tuleb ikka ette – kellel neid ei oleks –, aga puudest tingitud need küll ei ole. Enekeni peres on kolm kena tütart, kõik sündinud pärast puudeliseks jäämist. Laste kasvatamisel on hea oma äkilisus ja kärsitus lükata selle kaela, et ta ju põrunud peaga.
Pere loomine sõltub küll inimesest endast, tema soovidest, vajadustest, piirangutest jm. Tuleb vaid kannatlikult ära oodata, millal kohtutakse Selle Õigega. Eneken teab palju paare, kus mõlemad on puudega; siiski teab ta vaid enda näidet, kus terve mees abiellub puudelise tütarlapsega (aga ütleb seepeale, et ta teab kindlasti liiga vähe näiteid üldse). Enekeni puhul oli nähtavasti otsustavaks see, et nad tundsid abikaasaga teineteist juba ammu ennemgi ning salamahti oli talle meeldinud ka varem, kuigi mees ei julgenud talle läheneda.
Enekenil on normaalsed abikaasadevahelised suhted: jagavad vastutust ja koormat. Kui üks ei saa, siis toetab teine. Praegu on see eriti oluline: lapsed käivad koolis, trennides, lapsi on vaja tuua-viia erinevatel aegadel. Eneken kiidab abikaasat, et too on väga tubli!
Enekeni arvates väljendub meeste ja naiste võrdsus abielus/kooselus selles, et jagatakse vastutust, rõõme ja muresid, toetatakse vajaduse korral teineteist, suheldakse palju ning koos minnakse läbi nii raskustest kui ka rõõmudest.
Abikaasaga saab rääkida oma mõtetest, tunnetest ja muredest, mis seostuvad seksuaaleluga, samuti vahel harva, õigemini – aastaid tagasi – ka interneti jututoas.
Enekeni meelest takistavad puuetega naistel intiimsuhteid luua vähesed kontaktid, kaasinimeste kompleksid ja negatiivsed stereotüübid, samuti julguse puudus.
Eneken on saanud enda arvates väga palju vajalikku infot, mis puudutab seksuaalsust, seksuaalkäitumist, intiimsuhete loomist ja hoidmist teiste inimestega ning hindab seda infot täiesti piisavaks.
Samas arvab ta, et puuetega poisid/tüdrukud ning mehed/naised vajavad lisaks tavapärasele õpetusele suhetest, seksuaalsusest ja pereelust senisest enam õpetust või juhiseid ka seoses oma puudest tulenevate eripäradega suhete loomisel ja seksuaalelus.
Seksuaalne ahistamine või vägivald ning väärkohtlemine sõltub iga inimese enda isiksuseomadustest – kes ikka on vägivaldne, sellest tuleb eemale hoida.
Eneken on suutnud end kaitsta väärkohtlemise või vägivalla eest tänu sellele, et ta on leidnud endale õige mehe, kes teda armastab ja austab. Tänu Jumalale ei ole ta sattunud ka tänaval vägivalla ohvriks.
Turvaliseks kohaks, kus võib leida vägivalla eest kaitset, peab Eneken oma kodu. Eneken on olnud küllalt hoitud kogu kurja maailma eest, hoitud ja kaitstud nagu lilleke.
Eestis kannatavad koduvägivalla all võrdselt nii mehed kui naised. Füüsilise vägivalla all kannatavad rohkem naised, samas kui mehed kannatavad psüühilise vägivalla all – naised oskavad meeste elu kenasti põrguks muuta oma näägutamisega (Eneken teab kahjuks palju näiteid, kus mees kannatab).
Eneken ei vaja hooldajat ega abistajat. Ta on olnud täiesti iseseisev kogu aeg, eks vanemad ikka alguses muretsesid ja pabistasid, kuidas ta hakkama saab, aga Eneken on piisavalt kangekaelne, et ise oma eluga toime tulla.
Tehnilisi abivahendeid pole Enekenil olnud, ta kasutas karke ja tõenäoliselt vajaks neid vist ka praegu. Aga ei ole ettevõtlikkust, et neid kasutama hakata, segavad ju pealegi. Uue aja kaup – käimiskepid – tuleks kasutusele võtta.
Enekeni ümbritsev keskkond ei ole muutunud, ta ei vaja eritingimusi. Kõik on praegu juba niigi hästi, ta on rahul ja õnnelik, kujundab ise nii kodu- kui töökeskkonda.
Ligipääsu ühiskondlikesse hoonetesse tagavad käsipuud, madalad astmed, kaldteed. Paraku igal pool, igal asutusel neid ei ole.
Enekeni enda erivajadused: oli raskusi astuda kõrgele, nüüd seda enam ei ole – ronib üles igalt poolt.
Eneken arvab, et hoonete/elamute ehitamise/kohandamise ja transpordiküsimusi otsustavad rohkem vast mehed.
Vaba aja sisustamisel on Enekenil küll 100% võrdsed võimalused teistega, ta organiseerib ise teistele (eriti just puuetega inimestele) üritusi, ekskursioone jm ettevõtmisi.
Oluline on inimese enda tahe osa saada toimuvast. Sportlikku tegevust organiseerib Eesti Invaspordi Liit, selle tegevusest võivad ja saavad osa võtta kõik soovijad, pigem ongi probleem uute nägude/tegijate vähesuses. Kultuuriüritustest osavõttu ei takista ka keegi – võimalusi on mitmeid, tuleb vaid ise aktiivne olla.
Kultuuri- jm üritustel on Eneken käinud abikaasaga koos, küllalt paljudel üritustel osaleb ta oma ameti tõttu üksinda. Abikaasa pigem nuriseb, et naine käib liiga palju ära, et kas on veel mõni koolitus/üritus, kus ta ei ole osalenud.
Näha on, et invaspordivõistlustel osaleb üsna võrdselt mehi ja naisi. Tegelikult oleneb see võistlusest – nt kergejõustikus vähem naisi, kuid boccia- ja bowlingumängus mehi-naisi arvatavasti pooleks. Toimuvad erinevad spordivõistlused, nagu boccia, kergejõustik, ujumine, laskmine, male, kabe, lauatennis, koroona, bowling ratastoolisõit. Tegevust peaks jaguma igale maitsele.
Olulised on inimese isiksuseomadused ja enda viitsimine, kas võtta osa või mitte.







DeepCMS