Eesti Puuetega Naiste ühing
Küsitlus
Kas oled tundnud väärkohtlemist?





Tulemused »

Reklaam
Annetamine

Diskrimineerimine ja puuetega naised. Ettekanne ENÜ seminaril 26.01.2012

Diskrimineerimine ja puuetega naised.

ENÜ seminar 26.01.2013

Puuetega naiste lood diskrimineerimisest (Lood on kogunud Mare Abner)

  • Puuetega naine ei saa täies ulatuses teha koduseid töid: näiteks kodukoristamist, sest nii meie praegused kodud ei ole täielikult kohandatud, et teha seda üksinda ja samas liigelda ratastoolis, upitada kõrgete riiulite, kardinate, akende puhastamisel. Selleks aga et tavalisi kodutöid teha, palutakse oma vanemad appi, juhul kui see on võimalik, samas emale näiteks  korteri võtme jättes tekib olukord, kus ema kipub tegema ka muid töid, millega puuetega naine saab ise ka suurepäraselt hakkama. Tekib "ülehoolitsetud" tunne, mida tervetel naistel ei juhtu olema.
  • Samuti paludes venna teha remonditöid tasuta või sõbrapoolest odava hinnaga, vend küsib vastutasuks samasugust  teenust, mida puudega naine ei saa osutada, teha talle remondilaadseid töid.. muid töid ta nt. hariduse puudumise tõttu ei oska teha.
  • Teenuste osutamisel, näiteks  taksojuht soovis raha asemel seksi, sest puudega naisel poole niikuinii millega maksta, maksku siis oma kehaga.
  • Seksuaalsusega seoses, puudega naist arvatakse aseksuaalseks inimolendiks, näiteks tugevalt longates või ratastoolis naine - pannes endale kleidi selga, paljud pööravad pilgud ja tekib tunne, et puuetega naistel pole lubatud kanda seelikuid ja kleite, veel enam miniseelikuid, vaid kanda tuleb halli ja musta.. selline suhtumine on nii naiste kui meeste poolt.
  • Sekspesu valides, paljud poed ei ole ligipääsetavad ratastoolis naistele, puudub ka vahetuskabiinid,... jne.
  • Seksuaalpartnerit otsides, üksikutel puuetega naistel, esmakohtumise järel tekib vastassugupoolega kontakt, vaid teemal kuidas me seda teeme? Uudishimust soovitakse kogeda seksuaalset lähedust puudega naisega just tema puude tõttu ja seejärel suhe lõpeb.
  • Perekonna siseselt puudega naist kas hoitakse eemale kontaktidest vastassugupoolega, pannakse "kodusele režiimile" ja piiratakse suhtlemist väljastpoolt kodu või vaid sugulase ringiga. Seejärel suunatakse puudega naine steriliseerimisele - seda seoses vaimse alaarengu naistega. Siis suunatakse puudega naine päevakeskustesse vabaaja sisustamiseks, millega ignoreeritakse naise soovi omada perekonda ja elada elu iseseisvalt oma emast/ isast eraldi ja oma valikuid ise tehes.
  • Mind on diskrimineeritud minu aru pärast. Mind on räigelt sinatatud, kohtlaselt naeratatud, nagu peaks käituma väikese lapsega. Aga emotsionaalselt olen rohkem kogenud (ja seksuaalselt) kui nemad …Ma arvan, et nõrgamõistusega naisi tuleks kohelda kui võrdväärseid ühiskonna liikmeid.
  • Liikumispuudega naine, kellelt liikumine nõuab suurt pingutust ja kellel hakkab liikumisel palav. Seetõttu ta kannab nii suvel kui talvel suvisemaid riideid, kui tavapärane. Vanemad meestöökaaslased kommenteerivad teda, et jälle tal ei ole midagi seljas, ta on puhta paljas, pane endale midagi selga jms. Naine, kelle jaoks on keeruline ja ebameeldiv kommenteerida oma elu seda ebameeldivat külge, et see riietusstiil on otse öeldes higistamisvastane strateegia, ei ole leidnud võimalust meeskolleegidele öelda midagi sellist, mis edaspidi lõpetaks sellised kommentaarid.
  • Naised teenivad sageli väiksemat palka kui mehed. Olles puudega naine, kes saab lisaks töötasule ka pensioni, võib see mõjutada ka palgataseme kõrgemale tõusmist. Olles noor, võimekas, hästi informeeritud infotehnoloogiliste vahendite kasutamisest, kiire nende kasutamisel, tundub tööandjale nii loogiline, et see puudega naine annabki endast kõik ja tore on. Mõelgu ise, et hea, et me talle üldse tööd anname. Mis palgatasemel tõusmisest ta veel räägib?
  • Meilt oodatakse endast 100% andmist, aga mis saab meist peale töölt lahkumist, kui oma elu enam elada ei jaksagi...
  • Oli vaja otsustada, kellele anda vastav töö. Puuetega inimesi oli 4: kaks naist ja kaks meest. Valiku tegi naine ja andis töö kahele mehele, mitte mehele ja naisele või siis kahele naisele.
  • Ühes ühingus valiti uus juhatus. Tekitati selline olukord, et sinna saidki valituks ainult mehed. Kohaletulnute seas oli rohkem mehi ja siis polnudki kahtlust, et mehed valivad juhatusse mehi. Naised aga ei pääse juhatusse.
  •   Üks telefonifirma otsis  töötajaid. Helistasin ja sain telefoniteel hea kontakti. Telefoni teel  leppisime kokku, et lähen kohale  lepingut kirjutama, töö  ja  välja õppe tingimusi vaatama. Mind võttis kohapeal vastu kaks eriliselt  hoolitsetud välimusega noormeest, keset talve silmatorkavalt tugeva päevitusega ja viimase peal kallites moodsates riietes. Mind koheldi küll viisakalt, aga  tuntava üleolekuga. Ma  panin end töövestlusele iseenesestki mõista viisakalt, aga samas ka tagasihoidlikult riidesse. Kui nad nägid, et liigun küünarkarguga, hakati keerutama ja imelikke küsimusi esitama ning konkreetse jutu asemel  tuli jutt, et nad peavad nõu pidama ja aru pidama ja lubati helistada nädala jooksul, et kas sobin neile tööle. Ma ei jõudnud veel  teise linna otsagi , kui mulle helistati, et ma ei sobi neile tööle. See jutt, et pole kogemusi töötamaks telefoni teel ja inimestega oli sulaselge jama, sest olin neist noormeestest poole vanem, kogu elu töötanud inimestega ja mu telefoni hääl pidi olema üsna meeldiv nagu paljud mu tuttavad on öelnud. See oli kohe tunda, et need äärmiselt peened noored inimesed ei soovinud enda hulka erivajadustega inimest, kusjuures kui ma ei kõnni, pole mu puue üldse nähtav. See oli solvav ja alandav kogemus.
  • Töötasin 20 aastat lasteaias liikumis-  ja muusikakasvatajana, ühel talvel haigestusin kopsu klamüüdiasse ja läkaköhasse ja mu  artriit, mida põen juba lapseeast, progresseerus. Kui  varem liikusin pikemast istumisest üles tõustes või magamast tõustes veidi kangelt, läks see paari sammuga  üle , kuid  kui olin haigestunud kopsunakkustesse, siis ei saanud ma ühel hommikul enam jala pealegi astuda, kui artriit ägestus. Kui  kopsuhaigusest paranenud olin ja tööle naasin,  kasutades liikumiseks tänaval küünarkarku,  oli töö juures tüli lahti. Et ma ei saa enam  seal töötada, kuna ma ei jõua jalutuskäikudel lastele järgi joosta ja, et mida nüüd küla arvab, kui rahvas näeb, et meie lasteaia õpetaja selline on. Imestasin, et kunas ometi käib lastega jalutamine nii, et lapsed jooksevad ees ja õpetaja neile järele, et käiakse ikka  mõõdukas tempos, et pisemad jõuaksid ka käidud ja  üksi, ilma teise õpetajata ju jalutuskäigule ei minda. Tervise kontrollis, kuhu mind tööandja saatis,  töö tervishoiu arstid leidsid, et võin oma tervisega vabalt lasteaias töötada, vaid tööandja peaks looma mulle töökohas puhkamiseks  tingimused, et saaksin lõuna pausi ajal  pikali heita. Selles lasteaias sain töötada veel aasta ja siis leiti  võimalus mind lahti lasta, tuues põhjenduseks seadus, mis nõuab koolituste  läbimist. Tundsin, et pole nii terve, et suudaksin võidelda ja asju kohtusse anda jne. Hiljuti sorteerides oma pabereid, leidsin  tõendeid  läbitud koolitute kohta vaata, et mitu korda rohkem, kui on seadusega ette nähtud. Samas julgesid aga külanaised, kel kõndimisega probleeme, tänavale tulla abivahenditega, jalutuskeppide või küünarkarkudega, et kui minusugune noor inimene julges kõndida avalikult abivahendiga , siis miks eakad peaksid seda häbenema kasutada. Kohtusin ühel koolitusel ühe õpetajaga, kes talvises võõras linnas kasutas liikumiseks tänaval küünarkarku, kuna ta lonkab veidi ja libedal tänaval oli turvaline sellega liikuda. Kohtasin hiljem teda tema kodulinnas, kus ta õpetaja on, ilma karguta, küsisin, et miks ta nii siis käib nüüd, vaevaliselt end vedades ja seinast kinni hoides, ütles et kui ta karguga tööle läheb või mõni tuttav teda linnas sellega linnas näeb, lastaks ta lahti.
  • Käisin  seenioride ja puudega inimeste liikumisrühmas, mitu aastat sai käidud ilma probleemideta. Pärast seda, kui käisin  Postimehe ajakirjanikuga Tartus inva wc- sid testimas ja sellest tehti lugu, keegi leidis, et selles liikumisrühmas on naine, kes käib igal pool setu seelikuga ja teeb oma haiglase tähelepanu vajadusega häbi meie linnale, et kuidas rühmajuht seda lubab. Rühmajuhil hakkaski häbi ja käskis mul sellest rühmast lahkuda, et ma ei teeks talle enam häbi, et nende hulgas on inimene, kes kannab kogu aeg üht ja sama seelikut. Kui hakkasin end kaitsma, et  olen vaba inimene vabal maal ja kannan, mida tahan, siis sain teada, et ega ei ole küll ja mingu ma kohe minema. Rääkisin läbi rahvamaja juhatajaga. Võtsin oma tantsuratastooli, millega  ratastooli line- tantsus käisin, viisin rahvamajja ja tantsin kord nädalas siis üksi, kui teistel minuga ei kõlba tantsida.
  • Kord tahtsin kaugliini bussis istuda  esiistmele, mul tuleb taga istudes, kui ma ei näe enda ees teed pikal reisil, tervisehäireid ette. Mul leiti  arstlikul läbivaatlusel  kuulmiskeskuses, et mu tasakaalu närv on veidi kahjustada saanud ja  bussis istudes ei tohiks ma külje pealt välja vaadata, süda läheb pahaks, pea hakkab meeletult ringi käima ja äärmiselt  halvast enesetundest võib tulla paanikahoog. Tervitasin   kenasti bussi sisenedes bussijuhti  ja küsisin luba istuda esimesele istmele,  sest turvarihmad olid kinni  nii, et istme peal olid ka mingi asjad, sõiduplaanid ja paberid et  istumiseks oleks vaja olnud need ära tõsta. Bussijuht kukkus kisama, et pole vaja teil siin istuda jne. Mina, et mul tervise pärast vaja, et mul taga istudes  hakkab halb … Bussijuht aga vastu valjult kisades üle bussi, et sõitke siis invabussiga, kui te ei saa normaalsete inimeste moodi sõita. Kobisin siis teise ritta ja passisin üle istme selja eest välja vahtida nii et selg kange tund aega
  • Ükskord  jälle hakkasin sõitma kaugliini bussiga suurest linnast koju ja teen bussijaama paviljonis sees aega parajaks, sättisin oma pakke, seistes pingirea keskel ja tundsin äärmist ebamugavust, ja nägin, et keegi bussijuhi vormis mees möödub minust, mind äärmiselt kurjalt piieldes, ikka peajalast tallani ja vastupidi. Bussi väljumiseni oli tükk aega, läksin tellisin bussijaama  einelauast süüa, ootasin 10 minutit 20, 30… Siis juba ütlesin, et ehk jään bussist maha , palun pakkige see toit mulle kaasa. Kui siis seisan bussiuksel oma paki koorma ja toidukarbiga, näen bussijuhi istmel seda sama meest, kes mind enne väga kurjalt vaadanud oli ja nähes mind bussi uksel toidukarbi ja paljude pakkidega, läksid tal silmad särama. Ja kus kukkus karjuma mu peale, et ei tule söögiga bussi ja siin ei ole söökla jne. Mina lõin kargu vastu maad ja ütlesin, et minul on pilet ja mina sõidan selle bussiga ja mina võin kaasa võtta bussi, mida mul vaja on. Vaatas siis  mind, et minust ei saa jagu ja ma ukseaugust ei lahku ning takistan tema ärasõitu, lubas mind siis bussi, kui ma luban, et ei loobi oma  toitu bussi laiali. Lubadust ma ei andnud, aga bussi ma ronisin. Toppisin siis selle toidu  ära kotti peitu ja  sõin kodus, sest selle kohtlemise peale ma süüa enam ei saanud, isu oli kadunud. Põhjus ei olnud selles, et ma tahtsin bussis sööma hakata ja bussijuht kartis, et ta bussi ära määrin,  vaid sellele bussijuhile jäin silma oma kargu ja riietusega juba ennem. Tema pähe ei mahtunud, et keegi on teistmoodi, kui tema on harjunud nägema. Mul oli seljas rahvariide seeliku triibulisest kangast pikk vest kleidi peal, mille varrukad on  õmmeldud  arhailise keskaegse setu särgi lõiget järgides, et kui on tarvis, siis saab kaenlaalusest avast varrukast välja pugeda , kui on palav või on vaja teha mingit määrivat tööd, tühjad varrukad jäävad siis seljale vabalt rippuma, millega  vanasti naised lapsi endale selga sidusid või lapsed ema sabas käisid, varrukatest kinni hoides. Seisingi bussipaviljonis varrukad seljal pikalt rippumas ja kark kõrval püsti pingirea vahel, kui oma  pakke koomale korraldasin. Nii ma siis sellele bussijuhile silma jäin. Kui ma kodust väljun, siis olen reeglina puhas ja kenasti riides Me ei ela enam  pimedal nõuka ajal, kus ei tohtinud teistest erineda ja ei tohtinud  millegagi silma paista, aga ikka oleme me pärit sest ajast, kus diskrimineerimine oli igapäevane nähe ja  ühiselu norm. Tunnen tohutult rõõmu vabadusest ja sellest, et võin olla selline nagu ma olen, kuigi vahel on see veidi ebamugav.
  • Läksin polikliinikusse arsti juurde, riideruumis hakkasin koos ühe tuttavaga  üleriideid riidehoidjale  ära andma, enne seda  oma mütsi mantli varrukasse toppides Panin  mütsi varrukasse ja sama tegi ka mu tuttav. Meie tegevust vaatas riidehoidja pika pilguga pealt. Tuttava mantel võeti vastu sõna lausumata  ja mina sain pahandada. Tuttav vaatas suurte silmadega, et mis toimub, aga riidehoidja muudkui kisas, et kes neid mütse siin pärast korjama hakkab maast ja  mida te endast õige mõtlete jne. Palusin oma riided tagasi anda ja läksin koos üleriietega  arsti ukse taha,  trepist üles minnes kuulsin, kuidas minu peale karjutakse , et üleriietega üles ei minda ja mis ma õige endast mõtlen. Kui  ta oleks kartnud nende mütside pärast, oleks ta ka keeldunud ka mu tuttava  mütsi vastu võtmast.

Lõpuks ka näide sellest, et pole kogetud diskrimineerimist:

  • Ma pean tõdema, et ma pole diskrimineerimist naisena kogenud. Olen ise olnud väga konkreetne, otsekohene, eneseteadlik ja tugeva karakteriga. Võib-olla on seoses diskrimineerimisega osaliselt põhjuslikus seoses ka see, kuidas Sa ise ennast näed. Sest nii nagu ise ennast näed, nii saavad ka teised Sind kohelda. Olen ise käinud üle 40ne väga raske operatsiooni, kuid selle kõrvalt käisin ülikoolides, töötasin erinevates kohtades, lõin pere, olin/olen ühiskondlikult ja seltskondlikult aktiivne, nüüd tegelen oma bürooga, et oleks tööd vastavalt oma võimetele ja võimalustele seda teha nii nagu tervis ja pere võimaldab. Mitte keegi ei teadnud ega saanud arugi, et minuga on justkui midagi teisiti. Võib-olla see oleneb ka puudest. Et näiteks ratastoolis inimesed tunnevad diskrimineerimist rohkem. Mina olen seni oma asjadega hästi hakkama saanud ja kehtestan end väga hästi. 
DeepCMS